25. juuli 2017

"Rüütlid pole kadunud! Õrn loomaarst ja luik said abi!"

"Kõik mehed on sead! Ei ole enam rüütleid, kes õrna naist päästaksid! Nad on jäänud ajalukku! Kaasaegne naine peab ise kõigega hakkama saama!", ohkavad nii mõnedki naised kurba saatust kirudes.

"Lora puha ja rüütlid on täiesti olemas!", ütleksin ma vastu ja üht nägin oma ihusilmaga mõned päevad tagasi. Kogu lugu algas sellest, et kuna olen üks paras looder olnud, siis on jäänud Loomakaitse liidu sõbrad, toetajad ja abilised tänukirjadeta.

"Ahh, küll jõuab ja keda see ikka liigutama peab? Lisaks pole liidul raha ka ja kuskohast neid üldse tellitakse?", olid mu tavapärased mõtted. Ma ise taolist tunnustamisevärki suurt ei väärtusta ja nii see aastast aastasse tegemata jäigi.

Sel aastal sai aga end kokku võetud ja hunnikus tänukirju tellitud. Nu ja läksingi neid ära viima. Loomaarstid Ain Starast ja Kelli Lomper olid parasjagu Lowenruh kaffees einestamas.

"Väga hea ja saabki kaks kärbest ühe hoobiga!"


Ja ulatan siis Kellile tänukirja Kopli kliiniku vägitegude eest ja Ain sai papüüruse, millel Loomade Kiirabi Kliiniku heateod kõik kenakesti kirja pandud. Ma tainas oskasin aga ühele eelmisele tänukirjale lohakusest tingitud kirjavea sisse teha ja sestap andsin Kellile uue parandatud versiooni.

"Jube häbi, aga ole kallis ja vaheta see tänukiri ise välja!"

"Miks?"

"Seal oli sõna "metsasukas" ehk, et üks "A" oli puudu. Puhas lohakus ja olen süüdi. Trükifirmas ei pandud ka tähele."

"Ma ei näinud ka ja see on tühiasi!"


Ühtäkki puhus aga õel tuuleiil paberile eluvaimu sisse ja see lendles söögikohta ümbritsevasse ojasse. Ain, heledad püksid jalas, jättis söömise pooleli ja lausa viskus ülimat paindlikkus üles näidates õrnale naisele palju rõõmu toonud paberilehele surmapõlgurlikult järele.

"Kätte sain!", hüüdis ta rõõmsalt.

"Vat see on mees!"
, lõi Kelli heldinult käsi kokku ja vaatas särasilmi rüütlile otsa. "Sa oleksid võinud ju ka ära uppuda, aga minu pärast riskisid! Ohh, mitte keegi pole varem minu pärast nii käitunud!"

Sellega lugu ei lõppenud, sest Ain märkas tiigikesel kangestunud luike.

"Sellega on selge! Tal on šokk ja lind vajab kiiret abi!", otsustas vilunud loomaarst oskuslikult luigel kaelast haarates ja taris ta kaldale. Esmased elustuskatsed nagu südamemassaaž ja suust suhu hingamine tulemust ei andnud."Jäime vist natukene hiljaks"

Sellega ei saanud aga mina paadunud loomakaitsja kuidagi leppida ja palusin kelneril tuua kaks traadijuppi. Pistsin need stepslisse, sest iga vähekenegi kooliharidust saanud inimene teab ju, et lindudele pole mõtet alla 220 voldi keresse lükatagi. Sulelistele tuleb ikka "särakat" anda!

Enamasti hakkab peale seda ikka süda lööma ja kui ei hakka, siis pole samuti midagi katki, sest taolise elustamise läbiteinutele tuleb selline mõnus grillkana maikman juurde ja siis kõlbab neid isegi süüa. Nätaki, lõi luigekerelt pärast esimest katset lausa sädemeid vastu, aga ellu ta ei ärganud. Härra Starast jätkas uhke linnu rindkere mudimist ja suust suhu hingamist.

Korraga käis luige kehast justkui värin läbi ja ta raputas pead. Siis kohendas sulgi ning mõne aja pärast liugles graatsiliselt eemale.

"Korras! Ära päästsime! See läks küll napilt!"


Kelli, suu lahti, vaatas sügavalt Ainile silma ja mulle tundus, et ta on rüütlisse lausa armunud.

"Vat see on mees! Vat see on üks õige kangelane! Meie aja kangelane ja iga naise unistus! "

Kangelastegu ja lausa veterinaarne väljakutse oli see tõesti! Aga halloo Kelli! Mina andsin ju vooluga surakat! Sigadus kuubis ja säh sulle naiste arusaamist! Tõeline kangelane jäeti tähelepanuta! Jälle! Inimeste rõõm oli mõistagi suur ja pea kõik tõusid püsti ning plaksutasid hoolega. Kogu idülli rikkus aga meie laua juurde suure jooksuga tulnud söögikoha omanik!

"Nii tõprad! Mulle öeldi, et te lõhute meie luike! Kus luik on? Kuhu te ta panite?"

"Minema ujus! Me päästsime ta elu ja te võiksite tänulik olla, mitte siin räusata!"

"Mis mõttes päästsite ta elu? See on ju kummiluik!"

"Mis mõttes?"

"Väga otseses mõttes!"

"Mida te jamate? Vaadake ise, seal ta ujub!"


Hämmeldunult lõi mees käega ja kõndis minema ja lubas varguse kohta avalduse politseisse teha. Kelli oli justkui halvatud ja vaatas ainult Aini. Mind polnud nagu olemaski! Kadedus, solvumine ja ülekohtutunne tahtsid sisikonna lõhki kiskuda.

"Elu on ikka paganama ebaõiglane", sisistasin läbi hammaste ja tulin sealt tulema. "Vat see on mees! Vat see on üks õige kangelane! Meie aja kangelane ja iga naise unistus! Õujeee, mida need naised ka teavad! Napakad!"

Õnneks pole mul selline iseloom, et jään vimma pidama ja hoian rusikat põues. Koju jõudes lülisin kohe arvuti sisse ja hakkasin ka enesele tänukirju vorpima.

"Väga-väga vapper Heiki Valner! Kaitseministeerium tänab teid vene spioon Ivanovi tabamise eest! Selle julge teoga päästsite kümnete tuhandete kaasmaalaste elu ja Eesti iseseisvuse! Eesti Energia tänab, et kasutasite kummiluige elustamisel meie toodetud elektrit! Hea Heiki, Tallinna linnavalitsus tänab sind selle eest, et aitasid vanamuti üle tee ja säästsid teda auto alla jäämisest. Ülimalt suure lugupidamisega, Edgar Savisaar!"

Ühtekokku vorpisin neid "tänukaid" valmis oma 16 tükki ja riputasin seinale. Härdalt, alandlikult ja sügava tänutundega vaatasin oma egoseina. Ilus! Vägev! Ja enesetunne läks kohe paremaks. Õhtul kutsusin ühe vana pruta külla ja nagu muuseas viisin ta ka "plakatituppa."

"Oi-oi, kas need on kõik sulle antud? Sa ikka jõuad kõikjale!", vaatas ta mind samasuguse lummava pilguga nagu Kelli Ainigi.

"Ahh, tühiasi! Ei mahtunud teised enam sahtlisse ära ja panin seinale. Isegi piinlik natuke!"

"Ei-ei, pole siin midagi piinlikku. Sa oled ikka tõeline kangelane."


Mis pagana jama ma nüüd jälle kokku kirjutasin? Loe ja imesta! Tegelikult oli plaanis ju kirjutada lehmade piimatoodangu suurendamisest kosmoses! Neetud haigus! Kuradi grafomaania! Jälle läks lappama ..........

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar