"Nad panevad mind puuri. Nad kustutavad tule ära kui lahkuvad ja jätavad mu pimedasse! Nad on sadistid! Toidukott on siinsamas poole meetri kaugusel õrritamiseks, aga kätte ma seda ei saa. Heiks, tule appi - mul on maailma kõige suurem nälg!", jätkab Mõmmi oma lõputut valjuhäälset jauramist.
Vaatan nõudlikult Jürgenile otsa ja nõuan selgust. Loomaarsti arust sain ma koera keelest täiesti valesti aru:
"Vaata Heiki. Tegelikult ütles ta, et siin on maailma kõige parem kliinik maailma kõige paremate arstidega ja ta ei taha ilma sees siit lahkuda!"
Nii palju on tõde küll, et kõhna ta on ja juurde ei võta ka. Tegelikult väga ei saagi, sest toit on range normi järgi ning koguseid päev päevalt tõstetakse. Sellel on ka omad põhjused. Jätan siinjuures igasugu peened ja keerulised veterinaarsed terminid kasutamata ning seletan maakeeli, mis koera sees toimub.
Eluaeg löga söönud kutsa pole normaalse toiduga harjunud ja kuigi verenäitajad lähevad kogu aeg paremaks, siis maksanäitajad halvenevad - ta peab selle "mürgi" ehk uue toiduga lihtsalt kohanema. Lisaks sööks ta korraga tonnide kaupa, et normaalmass kätte saada, aga see võib lõppeda maokeeruga, mis omakorda lõpetaks ka ta elupäevad, sest operatsiooni sellises konditsioonis alatoidetud loom raudselt üle ei elaks.
Sellepärast me nii ettevaatlikud olemegi ning lükkame ka sise- ja väliparasiitidele säru tegemise pidevalt edasi. Täna õhtul oli aga Suur Pesupäev. Mõmmi tuli nagu taltsas kutsa ikka ja astus ilma pikema ettevalmistuseta vanni. Siis aga tuli hirm naha vahele:
"Nii palju sooja vihma korraga! Appi! Tahan siit ära! Mis nüüd toimuma hakkab?"
See oli vaid kehakeel, mis hirmu reetis, aga muidu talus Mõmmi groomer Kristiina Esolaineni ja vet.assistent Ly Männiku mitmekordse pesu, föönitamise ja põhjaliku-põhjaliku kammimise stoilise rahuga ära. Parasiidi poolt väga ära järatud kohad pidi puhtaks pügama. Oleks te seda esialgset vett näinud - see oli must kut tökat! Pole ka imestada, sest kes neid ketikoeri maal ikka peseb?!
Pärast Tallinna puhtaima koera diplomi üleandmist viidi Mõmmi taas jalutama. See meeldis talle imehästi, aqa kui head ööd soovisin, siis sosistas ta mulle salaja kõrva:
"J U B E K O H T! J U B E D A D I N I M E S E D O N S I I N!
Nüüd võeti minult viimane väärikus ja takkaotsa ka lemmiklõhn pealt maha. Ma haisen nüüd nagu mingi pealinna tibi! Varsti panevad roosa kleidi ka selga! Häbi tahab ää tappa! Heiks, päästa mind palun ära! Sa pead mind uskuma - nad piinavad siin loomi!"
Loomaarst Jürgen Mitt arvaks kindlasti, et taas tõlkisin koera jutu valesti ning tegelikult jäi Karuke üliprofi teenindusega paksult rahule. Mõmmi peab natuke veel kannatama. Mina viiks ta hommepäev päriskoju, aga Jürgen soovitab leida hoiukodu siinsamas Tallinnas või Harjumaal - siis jääb veel silma alla mõneks ajaks ja abi oleks lähedal. Jääb nii nagu loomaarst ütleb - ta siiski asja õppinud ja mina niisama ilus. Looma heaolu eelkõige, peamine Loomapäästegrupi tegutsemise alustõde. Ei muud.
