16 aprill 2021

Loomasõbralik "Aktuaalne Kaamera"

Teleajakirjanik Anne Raiste on naine, kes ikka loomadele kaasa tundnud. Tutvusin temaga 2007 aastal suve lõpus või sügisel ja "avaliku loomakaitsja Valneri" esimene tiivasirutus ning intervjuu oligi just temaga. Kenasti saame läbi tänini. Loomainimeste värk!


Algselt saatsid kõik teised pikalt, sest keda need loomade mured ikka kotivad? Kuule oli lihtsam lennata kui piinatud looma lugu telesse saada - pole mõtet ju raiskade pärast kallist eetriaega raisata. Anne surus mõtte aga päevatoimetajale läbi ja just sellest loost sai innustust "Reporteri" produtsent, imehea reitinguvaistuga Ivar Vigla, kes kohe samal õhtul helistas: "Teeme ka loo, aga teeme pika ja veel parema! Ajame vaatajanumbreid mõõtvad kellad hulluks!"


Päris kohmakas tuli tegelikult välja, aga ajapikku muutusime paremateks ja edasine on juba ajalugu - loomalood, nii kurvad kui rõõmsad, nii julmad kui headusest pakatavad, murdsid endid teleekraanile ja algusaastatel tuli neid rohkem kui Vändrast saelaudu. 

"Loomalugu" nõuab hinge. See lausa karjub selle järele, et sulle ka tegelikult loomad meeldiksid ja neile südamest kaasa tunneksid. Loomi peab kuulama. Nad räägivad pikad lood hingelt ära kui vaid kuulata oskad. Loomalood nõuavad ropult aega, sest iga elukas tahab harjuda ja kohaneda uute inimeste ning oludega. Kui seda kõike pole, siis tuleb lugu ka pask. Vabandust väljenduse pärast, aga nii see on ning isekeskis Kanal 2-s kutsusime taolisi tuleb-teha-kaelast-ära "eetritäidet" pasteediks.


Vaataja pole loll ja saab koheselt aru kui asi on just niimoodi kokku lõigatud ja filmitud. Anne suudaks loomalugudega saalitäie rahvast nii nutma kui heldima panna, aga paraku ei võimalda "Aktuaalse Kaamera" formaat ja saate pikkus taolist vabadust - nii see talent ilmselt alatiseks varju jääbki.


Kaameramehe töö on sama oluline kui sõnade ritta seadmine. Liikuvat pilti edastades äkki tähtsamgi veel. Korrutasin ise teles olles, aga ka praegustele gängi liikmete loomalugude põhitõde - suur plaan, ilmekad silmad, niiske nina ja roosa keel! Ilma selleta on kõik pekkis!

Silmad on hinge peegel. Silmad räägivad, aga seda on vaja osata näha. Operaator Kaarel Tooming'ule ei pea seda ütlema ja on Issanda õnnistus kui just tema võttele tuleb. Muide, see mees on veel hullem loomasõber kui mina ja tõenäoliselt silitaks ta kõik elukad oimetuks ja maksaks ka omast taskust nende raviarved kinni kui see vaid võimalik oleks. See käib ka Anne kohta, kelle kodus täna juba kaks vahvat päästetud tegelast peavarju leidsid.

Kui mina ajakirjanduse põhitõdesid väheke omandasin, siis õpetati, et "UUDIS ja INTERVJUEERITAV, kes seda edastab on tähtsad ja olulised. Tänapäeval näikse olulisim olema aga hoopis "REPORTER" ja see, mis tal seljas on. Edevuse laat. Ei muud. Oksele ajavad pikad lähiplaanid ajakirjanikust, kes siis püüdlikult kümme sekundit jutti muudkui noogutab intervjueeritava jutu peale! Hale pläga ja tahan iga kord teleka aknast välja visata. Masendav eneseimetlemine ja -eksponeerimine. Huvitav oleks teada, mida Hagi Šein või Priit Pullerits sellest uuest trendist küll arvavad?

Annet õnneks see "tõbi" ei vaeva. Tema juba oma nina vägisi kaamerasse ei topi ja paljud ei teagi milline ta üleüldse välja näeb. Parandan kohe selle vea ja klõpsisin foto kui Setomaa päästetud koerakarjast Rannamõisa Petcity loomakliinikus lugu tegime. Silmad on küll kahjuks kinni, aga loodetavasti ei pane ta pahaks. Ega suurt häda sellest sünnigi - ta hing, mis sama suur kui ookean, jääb vaatajal lihtsalt nägemata, aga naised ju tahavadki salapärased olla. Eks ole?

Aljona Boitsova'ga, kes venekeelsesse saatesse loo tegi, ma seni väga kohtunud pole. Lugu vaadates olid aga kõik "osised" paigas - laitmatu diktsioonja meeldiv hääl, "voiceover" ehk peale loetud tekst südamlik ja selge. Hea töö!

Neliteist aastat loomalugusid tehtud! Aga võtke seda kui eelmängu ja soojendust, sest õiged lood loomade muredest ja rõõmudest alles ootavad üles filmimist!

Uudislugudeks vormitud lõpptulemust näete kui allolevad lingid lahti klikkate: