Peremees kutsub oma sõpra. Koer tulebki saba liputades. Omanik teeb pai ja seob rihma külge paela, mille teises otsas kivi. Käib sulpsatus ja omanik teeb minekut, et mitte elu ja surma heitlust pealt vaadata. Võib-olla, aga nimme vaatas ja tundis kui hea on olla kuningas. Kui vägev on olla karistamatu ja võimas. Lausa jumal, kes otsustab elu ja surma üle!
Bull shit! Nii ei tehta! Seda enam veel kohas, kus kohalik rahvas suplemas käib! Ärge ajage mulle jama, sest praegused eestimaalased elavad kümme korda paremini kui eelnenud põlvkonnad kokku - virisejad ja hädaldajad, my ass ja halva elu halisejad!
Ja isegi kui on näpud põhjas, siis nii oma sõpra ei kohelda! Nüüd on koht ka lastest heietamiseks, mis küll juhtus kui nad seda nägid, aga ma ei hakka seda tegema. Võib-olla laskis koerake aga hoopis kodust jalga, keegi püüdis kinni ja tegid "nalja". Poleks esimene kord ja kõik variandid on võimalikud. Ma ei tõesti ei tea, aga panustaks ikkagi omaniku peale, sest enamasti on just nende käsi mängus?
Loomapäästegrupp ei tee politseisse avaldust, sest uurisin ja kõik otsad on igas mõttes "vees". Lisaks poleks ka erilist mõtet. Mäletate Pärnus uputatud koera lugu? Ise jäi kinni, jõe vesi tõusis ja kogu lugu! Braavo ja loomulikult sidus koer ise kõik sõlmed! Proks võiks arvata, et tegu oli lausa koroonapandeemiast tingitud suitsiidiga - kutsa stressis noh. Üldse ei imestaks. Kohus kindlasti leiaks, et uputamine pole julm tegu ja omanik ei tahtnud oma loomale samamoodi halba nagu ka Haapsalu härra, kes oma kiisu ajud veetünnis laiali tagus.
Tegin pool päeva detektiivitööd ja jõudsin lõpuks välja inimeseni, kes Kohukese aastaid tagasi "tundmatule" loovutas. Ei nime, ei aadressi ja lepingut. Muidu oli aga tore inimene ja uudis Kohukese kohutavast lõpust viis ta endast täiesti välja:
"Issand! Ma ütlesin ju kõikidele, kellele kutsikad loovutasin, et võtan nad alati tagasi kui probleeme tuleb!"
Halvale loole tuleb aga tunnust vääriv lõpp. Pärtel Keskküla on mees, kes Keila jõel kanuuga sõitu tegi ja seal hülpinud penoplasti ning plastikut vabast tahtest kokku korjas. Tema Kohukese leidiski. Kas teie tooksite uputatud korjuse veest välja? Kas teie tormaksite koju labida järele ja mataksite võõra koera väärikalt maha? Ilmselt teeksid seda väga vähesed ja sestap tänan teda südamest. Hea mees! Hea tegu!
Koera loovutanud perega leppisin kokku, et kaevame Kohukese homme üles ja nad matavad ta oma vanemate kõrvale maakodu mulda. Nii saab see lugu veidike inimlikuma ja helgema lõpu. Keila rahvale on mul aga palve küll - andke teada kui omanikku tunnete - tahaks talle otsa vaadata ja paar krõbedamat sõna öelda!
1414; help@animalrescue.ee
