7. aprill 2019

"Üle kõige autosid vihkav Ferdinand taastub ja on valmis koju minema"

Ferdinandil on tõesti selline kiiks, et vastavalt auto suurusele ta viha kasvab. Frets pole aga mingi niisama klähvija nagu pool eesti ühiskonda, kes kallist kaasmaalast veebi vahendusel enesetapuni üritab viia vaid tegudemehena tormab "vaenlasele" kohe hammastega kallale. Küllap see on ka põhjuseks miks ta juba teist korda masinalt peksa sai.

Mäletatavasti trehvasid meie teed juba mullu oktoobris kui ta üsna oma kodukoha lähedalt maanteel lebamas leiti. Siis olid koerajumalad tema poolt ning tõsisemad vigastused jäid olemata. Peremees valetas koera vanemaks ning lubas ta ära tappa.

"Ma olen invaliid ja ei saa temaga hakkama. Lisaks on ta ka juba kümne aastane!", luiskas eutanaasiat nõudnud meesterahvas.

Fretsile halastasid ta päästjad ja pakkusid kodu. Elu teeb aga korrektiive ja tänaseks Raplamaa metsade keskele kolinud hea pere on sunnitud temast vägagi inimlikel põhjustel loobuma. Esiteks peab Frets kogu aeg üksi olema, sest pere kolmele lapsele pakutakse ingliskeelset haridust ainult Tallinnas ja nii nad siis viis päeva nädalas pealinna vahet sõeluvad.

Algselt jätsid nad koera õue, sest Ferdinand kaugele ei läinud. Lõpuks hakkas koeral aga igav ning ta läks mängusõpru lausa viieteist kilomeetri kaugusele lasteaia juurde otsima. Mõistagi tõusis sellest paksu pahandust. Pere ei teadnud esmalt midagi, sest tõelise kellatundjana oli Frets nende saabudes alati kodus.

Teiseks ei leia ameerikast siia kolinud pere kuidagi tööd ja pole see eluke nii lihtne ja tore midagi kui poliitikud üritavad maalida. Sestap on perekond Soylu otsustanud taas lombi taha kolida. Tähtaeg on suve lõpp, sest siis hakkab lastel kool. See pole muidugi kivisse raiutud, aga vähemalt eile olid nad selles üsna veendunud.

"Me praegu elame sõpradelt saadud laenudest, aga kaua nad ikka saavad. Kui tööd ei leia, siis läheme minema!", on Darja veendunud.

"Find a good and loving family for him", sekkub vestlusesse ka perepea.

"Of course, I will do my best."



Fretsi praegune kodu asub pärapõrgus keset metsa ja sinna viib vaid vaevu läbitav metsarada. Hiljuti juhtus nii, et kui kaubik hakkas sealt minema sõitma, siis Ferdinand ründas raevukalt oma "vaenlast" ja lõi hambad rehvi. Masina kiirus polnud suur, aga õnnetust ära hoida polnud võimalik, sest koer sööstis eikuskilt nagu välk. 

Hea, et ta otse ratta alla ei jäänud, aga mingit moodi ta masina alt siiski läbi käis. Tulemus - liiges nii sodi kui veel annab olla ja ainsaks lahenduseks oli luupea eemaldamine. Iseenesest pole tegemist suure hädaga, sest lihased hakkavad jalaluud kinni hoidma ning taolisi koeri ja kasse on kümneid kui mitte sadu, kes suurepäraselt hakkama saavad. 

"Me oleme rahadega täitsa plindris. Kas Loomapäästegrupp saab arve tasuda?", pärib Darja süüdlaslikult.

"Ikka! Te olete niigi väga palju Ferdinandi jaoks teinud ja ilma teieta poleks ta vast ellu jäänudki! Suur aitäh teile selle headuse ja hoolimise eest!"


Vat selline õnnetult õnnelik lugu ja hakkame aga Ferdinandile uut armastavat kodu otsima. Kodupakkujatel palun kirjutada help@animalrescue.ee, aga millega peaks siis uus pere arvestama? 
  • Frets on tugev nagu hobune 
  • Jalutada ei oska ja tirib 
  • Kui aeda ümber pole, siis läheb kondama 
  • Lastega seltsib
  • Kassi on näinud ja vähemalt see tüüp teda väga ei erutanud 
  • Vanust maksimum viis- kuus aastat, mitte rohkem
  • Treppi kardab, aga see läheb mööda kui harjutada
  • Operatsioonist taastumine võtab väheke aega ja esialgu vajab väheke tõsisemat tähelepanu ning ravimeid
Selle loo jagajatele suured tänud ja aitame Ferdinandi nende päris õigete oma inimeste juurde suve nautima. Eraldi tänu kõikidele headele inimestele, kes aitavad elule tagasi päästetud loomade arveid tasuda. Koos Ferdinandi omaga on meil kliinikute ees kohustusi ligi viie tuhande eest ja iga euro on abiks. Mina tänan!

Loomapäästegrupp MTÜ
EE437700771003183318 (LHV)

Toetada saad ka meie annetustelefonile helistades:
900 23 23 (10.-)