30. jaanuar 2017

„Kutsikad läksid nagu soojad saiad!“


Loomalapsed on armsad ja tekitavad positiivseid emotsioone, aga sellist asja, et kümnele kutsikale pooleteist tunniga kodud leitakse!? Vat seda pole mu silmad veel kümne loomakaitseaasta jooksul näinud.
Tegelikult oli meil tõsine mure, sest pelgasime, et keset talve kodupakkujaid ei leidu, sest eestlased võtavad koeri parema meelega ikka kevadel. Lisaks oli ju neid ka nii palju! Need imearmsad karvakerad oskasid aga inimeste hinge ja südameisse pugeda isegi pelgalt piltide vahendusel ja jagajaid ehk koduotsijaid oli sedapuhku lausa ligi 1300! Kniks ja kraaps!

„Appi! Mul on täielik hullumaja puhvet!“, ohkas Vicky, kelle telefon lakkamatult helises. „Ma ei jõua vastata. Lihtsalt ei jõua!“

„Suuna osa kõnesid minu peale! Anna minu number“, tõttas naiska talle appi.


Helistajaid ja sõnumisaatjaid jagus minulegi: „Kus asuvad? Palju maksavad? Kuidas sellist suurt koera kasvatama peab? Mis tõug see Le Graanz veel on? Kas on veel alles? Kes see vallavanem on, kes koertega petukaupa teeb? Miks te ta nime ei avalda ja inimesi ei hoiata?“

Vahvatele kutsikatele pakuti kodusid isegi Soomest. Tuli ka ingliskeelne kiri ühelt lõunamaa nimega mehelt, kes samuti vahvatest koertest vaimustus. Õhtul peale kümmet hellas aga Saaremaal elav kasutütar:

„Ma alles nüüd nägin su postitust! Me tahame ka ühte! Ammu oleme otsinud sellist suuremat!“

Nii talle kui kümnetele-kümnetele teistele olin paraku sunnitud vastama, et otsa said!

„Kutsikateriiul sai imekiirelt tühjaks ja ses mõttes on nad ikka pesuehtsad superstaarid!“

„Mis seal siis ikka teha? Helista kui jälle taolisi suuri ja karvaseid pakutakse!“

Küll ma helistan ja kuulutan, sest pole hirmugi, et meil lähiaastakümnetel koerakutsikate defitsiit peaks saabuma - sterrimine ja kastreerimine pole ju veel nii massiline.
Vähemalt ühte kaunishinge see kirjatükk ka häiris ja nimelt selline üsna laialt levinud lause nagu „seks käis nagu ennemuiste rehepeks“ oli naise arust madal-nõme-labane jne.

„Kirjuta konkreetselt ja sellest oleks piisanud küll ja küll!“

No ma ei tea?

„Liik – koer, sugu – isane, sünd – 16.12.2016, staatus – otsib kodu, hind - 13 eurot 52 senti“

Kes sellist kantseliiti lugeda viitsib? Võib-olla mõned viitsivad ka, aga selge on see, et mina nii küll kirjutama kunagi ei hakka. Mina valin teistsuguse sõna- ja väljendusviisi ning neile, keda see häirib, soe soovitus – blokkige mind ää ja ärge lugege. Nii lihtne see ongi! Tuli just meelde, et ka suvel tõusis kiunumine taevani, sest kasutasin väljendit „nagu lits lapsega“

„Appi, Valner solvab naisi. Valner mõnitab kõiki üksikemasid! Šovinist sihuke!“

"Pole ma mingi šovinist ja mulle tegelikult naised meeldivad!"

"Ahaa, et kohe kõik naised meeldivad! Litsmees sihuke!"

Ütle, mida sa ütled, aga ikka on halvasti. Sestap minge metsa oma jutuga ning lajatage parem otse:

"Sa ei meeldi mulle, sa oled idioot, sul on liiga suured kõrvad ja nõme nägu, tänu sinusugusele "edevale pedele" ei pääse teised loomakaitsjad pildile jne jne", mitte ärge otsige tikutulega muid põhjuseid taga!

Mida ma ikka oskan sellepeale kosta ja tõttöelda ma üldse ei imestaks kui ka praegune naisterahvas just samast pundist oli, kes ka suvel kisas nagu "siga aia vahel!" Jess, säh sulle veel üks väljend, mille kallal vinguda.

"Issver, milline mats! Lugesite ise, Valner sõimas just õrna ja kõrgelt haritud naisterahvast SEAKS! Ennekuulmatu. Kes teab soovoliniku numbrit?"

Aga ega kõigile saagi ju meeldida. Vähe sellest – ma pole kunagi tahtnudki kellelegi meeldida! Välja arvatud naistele, kes mu südame kiiremini põksuma panid ning armastuse hinge tõid. Vat neile ma tahtsin ikke meeldida küll! See on kindel!
Aga see selleks. Igatahes ma olen ääretult tänulik kõigile kaasaelajatele, kes aitasid imearmsatele koeralastele kodusid otsida. Ja loomulikult ma vabandan nende ees, kes sedapuhku ilma jäid. Aga püsige lainel, sest taolisi kuulutusi vahendan ma ikka ja varem või hiljem jääb teile silma ehk mõni teine karavane tegelane, kes pikkadeks aastateks kaaslaseks ja sõbraks sobib. Mina tänan!