23. jaanuar 2017

„14 aastase retriiveriprouaga on selgus majas“

„Kas teie olete Heiki? Kas te tõesti teate kus see kollane koer on? See retriiver? On ta ikka elavate kirjas?“, küsis minult vanem härrasmees hetk tagasi telefonis.

Kuuldes, et koer on kliinikus ja kõik on korras, puhkeb 67 aastane Jaan nutma.
„Jumal tänatud. Otsisin teda eile kella üheteistkümneni õhtul, aga ei leidnud. Küsisin kõigilt, kes vastu tulid, aga keegi polnud näinud. Arvasin juba halvimat, ta on ju juba vanake ka ….“

Lugu lühidalt järgmine.
Uhke nimega sinivereline Reval Dream Forget-Me-Not elas algselt Muugal, Pirnipuu puiesteel. Leidmiskohast on see ca kolme kilomeetri kaugusel. Umbes neli kuud tagasi kolisid omanikud aga kesklinna. Koera võtsid nad mõistagi kaasa, aga vaeseke ei saanud libeda parketi peal hakkama. Sestap hakati otsima inimest, kes eakale koerale pensipõlves peavarju ning hoolitsust pakuks. Väljavalituks osutus Muugal elav Jaan, kes elab Veriheina teel ehk umbes 50 meetri kaugusel Sirli kodust.

Kuna tegemist on seega üsna värske "naabriga", kes aiast välja ei pääse, siis Sirli pere koera ära ei tundnud ega saanudki tunda. Härra Jaan hoidis tal ikka kenasti silma peal, aga eile kavaldas koduses keelepruugis Bertaks kutsutav vanadaam taadi üle ja tegi minekut sel ajal kui värav avati, et auto välja ajada. Nii et ei midagi kriminaalset ja jõhkrat ning südametut koerahülgajat pole vaja otsida.

„Kas ma pean teile midagi nüüd maksma ka?“, on vanahärra mures. „Mul oli just masina remont ning arvele jäi ainult kakskümmend senti.“

„Ärge sellepärast muretsege ja küll me hakkame saame. Kas teil aga Berta ravi ja söögi tarbeks raha on? Ta tuleb nüüd dieedile panna ja liigeste valu vastu on ka rohtusid vaja?“

„Mul ei ole praegu, aga eks ma küsin nende koeraomanike käest, kes ta minu juurde tõid“, vastab papi kogeledes ja vabandades justkui poolsosinal. Saan aru, et mees põeb kõvasti ja tal on häbi.

„Küsige, aga see polegi momendil oluline. Nagu ma ütlesin, siis küll me hakkame saame!“

Tõmbame siis otsad kokku. Varsti lähen härra Jaanile külla ja viskan pilgu elamisele peale. Kui kõik on okei, siis õhtul kliinikust tulles viin Berta koju tagasi. Nii mõnedki ehk ütlevad, et sellisele hoolimatule ja vaesele ei tohigi koera tagasi anda. Mina olen aga teist meelt ja alati võib juhtuda, et koer plehku paneb. Ka mul endal on pannud ja ei aidanud ka hommikuni otsimine vaid üles leidsime ta alles järgmise päeva lõunal. Kas minult tuleks nüüd ehk koerapidamisõigus ära võtta? Ilmselt siiski mitte!

Vastava toidu ja ravimitega saab loomakaitse liit aidata ja tõttöelda tuleks ehk taadilegi õhtul väikene toidupakk viia. Inimlikkus eelkõige! Eks ole?

Ei oska personaalselt kedagi tänada, aga just tänu 744 jagajale jõudis see lugu ka Jaanini ning talle öeldi mu telefoninumber. Härra koheselt ka helistas. Müts maha ja sügav kummardus kõigile kaasaelajatele ning loodetavasti on vaene loomake õhtul juba kodus tagasi. Berta pärast aga ärge muretsege – küll ma vajalikud rohud ja toidu orgunnin ning hoian tulevikus ka silma peal kui neil abi peaks vaja minema. Härra Jaan oli sellega igati päri.

Esialgu tundub, et lõpp hea, kõik hea! Mina tänan!