31. jaanuar 2017

"Me täname, me täname, ......."


Nii laulsid mäletatavasti Teele ja Kiir kui Lible neile hääd titeõnne ning muid toredaid asju soovis. Ja nii ümisen vaikselt ka mina, sest laulmine on mul seadusega keelatud - vares lihtsalt pole laululind! 

Eilne nukker päev sai aga teie ja jumalate abiga vapralt üle elatud ning ilma nende toetusavaldusteta poleks ma välja vedanud. 

Olen märganud, et viimasel ajal toovad nii mõnedki inimesed ikka FB-õnnitlejate arvu suurelt välja ja tänavad seejärel sulnilt. Mina ei hakka aga igati kekkamist väärt neljakohalise numbriga eputama vaid üritan traditsioonilist tänukõnede malli eirata ning minna oma rada. Eristumine eelkõige. Eks ole?

Eestlane on teada tuntud vingukott ja hädaldaja ning mina olen TÕELINE EESTLANE! Sestap hakkan nüüd virisema. Mida mulle siis kõikse rohkem eilsel sünnipäeval sooviti? Armastust ja õnne loomulikult!

"Halloo! Kas te olete hulluks läinud või? Minu eas armastust ja õnne! Ennekuulmatu! Nii vanale inimesele tuleb ikka hääd tervist ja väikest pensilisa ehk rahakest soovida, mitte mingeid emotsionaalseid totrusi!"

Lisaks mitte kui keegi peale enda naiska ei pakkunud isegi sünnipäevaseksi mitte ja seda pidi lausa nuruma. Tulu sellest ei tõusnud, sest isegi väidetavalt "väga-väga kaastundlikud ja südamlikud" loomakaitse liidu naised hiilisid külmalt kõrvale. Meie Getter, ma ütleksin aga, et lausa haukus vastu:

"Sa oled mulle niigi oma paarkümmnend vahekorda võlgu. Maksa enne ära ja siis vaatame edasi."

"Ma siis maksaksin täna ühe tagasi?"

"Ei-ei, nii see küll ei käi! Sa pead ikka lömitama, moosima ja sebima ning siis ehk, võibolla ......" 

Säh sulle halli pead silita ja kulupead kummarda või oli see nüüd vastupidi. Mälu pole enam see. Nägemine ka mitte!

Abi ja lohutust ei tulnud ka vanadelt sõpradelt. Õnne näiteks soovitas nurka istuda ja oma kaunist naist vaadata.

"Issver. Ma näen teda ju iga päev ja mis siin ikke nii pikalt passida? Lisaks pole enam kätes seda jõudu, mis varasemalt ........."

Ega minust nagunii poleks asja olnud, aga siinjuures tänaksin ka ühe pealinna apteegi lahket kollektiivi, kes mulle kastitäie "siniseid" tabletikesi ehk Viagrat koju kätte toimetasid. Kui nüüd väga täpne olla, siis naiska tänab siiski rohkem.

"Heiks, ma jõuan varsti koju üllatan sind. Ma niipalju vihjan, et mul on seljas ainult Chanel number 5"

"Kesse räägib? Sina Maiu või?"

"Ei-ei, Katrin ikka"

"Mihuke Katrin"

"Mihuke, mihuke? Su küljeluu noh!"

"Ahh, sina, ahah! Aga ära pinguta ja külmeta kullake. Õues on jahedavõitu! Sa oled ka kalossides, nendes lõhkistes dressipükstes ning puhvaikas tegelikult väga ilus ja armas!"

"Oota-oota, ma varsti jõuan! Siis sööme torti ka!"

Appi! Õhtuks olen ma omadega enamasti nii läbi, et isegi ihualasti väravas seisvale Miss Universumile oleks mul vaid üks sõnum:

"Mis sa passid siin? Kas saad minema! Ruttu-ruttu koju nüüd lapsuke!"

Oli vähekene teistmoodi tänukõne? Ma loodan, et oli, aga selline see vanainimese eluke juba on. Ometigi ma ei karda, sest teie abi ja toetus võimaldab mul uhkelt ja väärikalt tulevikku vaadata ning jätkata. 

"Edasi Eesti eest! Ja tänu teile mu hääd sõbrad, tuttavad, sugulased ja võhivõõradki ei hirmuta mind silmapiiril terendavad seniilsus, impotentsus, mähkmed ja teised jubedad asjad!"

Ai pagan, mähkmeid kannan ma ju juba viimased paar aastat! Aga kuhu ma nad panin? Ma räägin, et mälu pole enam see! Ja prille ka pole, et otsima hakata. Õnneks tuleb varsti sotsiaaltöötaja Malle appi. Või oli ta Piret  ...............

Kalli-ralli teile kõigile ja batuut-saluut! Mina tänan ja teen seda muide nüüd juba täiesti siiralt! :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar