„Käivad üle maantee edasi-tagasi ja jäävad veel auto alla! Siin on tihe liiklus“, muretses üle kaheksakümne aastane vanapapi. „Ma olen neid varasemalt ka näinud siin luusima. Viimati vist eelmise aasta alul.“
Koerad olid sõbralikud, niutsusid ja tahtsid vägisisi masinasse ronida. Siis tahtsid aga papiga aeda kaasa minna.
„Kas võtate nad kaasa?“
„Võtame ikka ja sõidame ümbruskonna talud läbi.“
„Aga kui kodu ei leia? Mis siis saab?“
„Siis viime varjupaika!“
„Ei-ei-ei, varjupaika küll ei vii – need on nii hirmsad kohad loomade jaoks. Siis olgu juba siin ja küll nad koju lähevad – see on kindlasti lähedal! Ma olen neid enne ju ka näinud!“
Selge see, et nad kaugelt polnud ja otsustasime ümberkaudsed majad läbi sõita. See kant mulle tuttav ka ja väga palju seal maju pole. Pooleteist tunniga saime ringi peale, aga sealt need kutsad pärit polnud. Keegi ei teadnud ega tunnistanud omaks. Tühjades elamistes olid aga koerad kenasti aedades ja ootasid pererahvast töölt koju.Võimalik kodu asub siis kas Tõdval, Kurtnas, Kiisal, Viliveres või kusagil sealkandis. Kutsad ise olid siis „sakslasi“ meenutavad emased. Nahast rihmad puha kaelas. Läksime ka papile teatama ja laiutasime käsi.
„Koeri pole enam. Läksid siit küüni tagant metsa poole. Peaasi, et nad maanteele tagasi ei roniks!“, ütles taat.
"Annaks jumalad!“
Just kihutas üks rekka mööda. Teine kohe järele. Kiirused olid vist kuskil miljoni ringis ……..
