„Mis on saanud Lehtse koerast, keda memm tiris ja jalaga kolkis?“

Mäletatavasti paiskasin eelmisel kuul netti üsna karmid moblavideod, milles üks eakam daame oma koera mööda asfaldit ja treppi tirib. Ülekaaluline ja haigete liigestega koer aga ei jaksa liikuda ja viskab end maha. Memm udjab takka ja karjub ning virutab jalagagi.

„Loomakaitseseadus sätestab, et looma ei tohi ülejõukäivatele tegevustele sundida!“

Haiget koera pikki kilomeetreid vedada ja jalaga takka andmine, on seega keelatud. Kohalikud on selle memmega püstihädas – 15 aastat tagasi Lehtsesse kolinud Urve pole kohalikega mestima hakanud ja läheb lausa närvi kui keegi midagi ta koerakasvatuse kohta julgeb öelda.

Eesti Vabariik: “Metsloomade abistamine on keelatud! Las raisad surevad omaette!"

„Ärge minge tuimalt mööda kui näete vigastatud inimest-looma-lindu! 

Hoolige, halastage ja otsige abi kui ise hakkama ei saa!“, olen rääkinud mina juba 10 aastat ja seda meie jaoks kivisse raiutud seisukohta on levitanud ka Eestimaa Loomakaitse Liit igal võimalusel.

„Mida te sellest allaaetud kährikust turkisite ja koju tassisite? Las vedeleb - ta ju võõrliiki kuuluv isend ka! Üleüldse on metsloomade loodusest eemaldamine keelatud ja karistatav“, sai sõimata Tartu mees, kes teepervel piinlevale metsaasukale telefonilt 1313 abi hakkas otsima.

„Persse raisk! Kas ma seda peangi oma lastele õpetama, et ärge hoolige kellestki ja abivajajaid nähes keerake pea kõrvale?“, kirus ta mulle kui allaaetud kährikule järele sõitsin. 

„Ja siis mingid keskkonnameti kontorirotid räägivad televiisoris, et ärge minge mööda! Ärge jätke looma piinlema!“

Teinekord võtavad aga inimesed, kel süda õiges kohas ja rahakott priskem, metsaasuka ühes ning viivad ta kliinikusse. Pahatihti on vastus järgmine:

„Händkakk – no on ikka uhke ja ilus lind küll!“

Vaatamata kurvale õhtule ja allaaetud kiisu ebaõnnestunud päästmisele, oli eilne päev siiski üsnagi tegus ja lõbus. Et mitte ise jantima ja riskima hakata, viisin Mustamäel imekombel ellujäänud jänesepoja Paides asuvasse hoiukodusse.

Reisi algus polnud paljutõotav, sest Katrin Lehtveer arvas heaks loomalast oma põues sõidutama hakata:

„Ta läheb autos stressi, aga minu juures on ta rahulik! Näed ise, ta jääb juba magama ning süda ei löö ka kiiresti! Tal on väga hea minu juures olla!“

„Ära jama! Ta on metsloom ja pole vaja neid nunnutada ega inimesega harjutada! Nii need loomad tuksi keerataksegi! Lisaks pead sa siis ühe käega sõitma ja ohtlikus olukorras pole see teps mitte hää! Anna ma panen ta karpi heinte sisse!“

"Veri, valu ja pisarad - Kopli külas auto alla jäänud kiisut päästa ei õnnestunud“

 „Näe kass on alla aetud! Tõsta ta vähemalt tee pealt ära!", ütles loomakaitsja Katrin Lehtveer autot kinni pidades.

„Loomulikult. Öösel tulevad pisikiskjad sööma ja hommikuks vedeleb siin neid korjuseid üksjagu rohkem. Lisaks teepervel ei sõideta teda ka „tapeediks“ ja pererahval on vähemalt keda maha matta.“

Otsisin masinast just kindaid kui Kats hüüab uuesti:

„Tule ruttu, ta on veel elus! Ilmselt hiljuti on alla aetud!“

„Linnunädalale pani punkti pisike jänkupoeg“

„Kõrvu riivav kõva hädakisa tuli mändide poolt!“, kirjeldab sündmusi Tallinnas, Mustamäel elav Kristjan, kes sättis sammud sinnapoole, kust hädaline appi hüüdis. Ja mida ta nägi? Vares rapib imetillukest jänesepoega.

„Ma ei suutnud seda pealt vaadata ja läksin vahele“, sõnas hella südamega jahimees, kes loomakaitse liidule varemgi hädasolevatest metsaasukatest teada on andnud. 

Näiteks, viimati ei saanud mees kuidagi hädasolevast siilist niisama mööda minna vaid viis ta koju ja hiljem andis meile üle. Tore, et taolisi inimesi ikka leidub! Eriti hea meel on mul selle üle, et just mehed ei pelga aina enam oma õrnemat ja kaastundlikumat poolt näidata.

„Punakuubne hulkurkass soovib päriskoju!“

Kui eelmises blogiloos otsisin kodu oma peremeest leinavale Frodole, siis sedapuhku sooviksin koju aidata ka ühe vahva hulkurkassi. Ei mingit liikidel vahet tegemist ja võrdne kohtlemine eelkõige! Eks ole?

Kui Frodol oli kodu olemas, siis sellel kassikesel pole seda teps mitte olnud. Võibolla oli ka, aga kevadel võetud kiisulaps jäeti sügisel lihtsalt saatuse hoolde.

Eestis on see ju nii tavaline! Tegelikult pole antud juhul tegu mingi erandliku looga, sest rumal, südametu ja hoolimatu ühiskond suudab „toota“ üleliigseid kasse-koeri lausa tuhandete kaupa, sest steriliseerimise peale juba rahanatukest kulutama ei hakata! 

Eesti riik ei suuda aga loomahülgajaid tuvastada, sest üleüldist kiipimiskohustust pole ja tegelikult pole õiget registritki, mille abil saaks julmurid tuvastada.

„Peremehe kaotanud Frodo ootab nukralt uut kodu!“

Täna on laupäev ja enamus meist naudib puhkepäeva oma õdusates kodudes. 

Nii ka Frodo nimeline 7 aastane koer, aga pole sugugi kindel kaua tal seal olla lastakse. Frodol nimelt suri hiljuti peremees ja nüüd ta siis ootabki kurvalt ja segaduses oma saatust.

Õnneks kutsa täitsa unarusse pole siiski jäetud ja päevas paar korda käib talle süüa panemas ning jalutamas peremehe õde. Toosama naisterahvas mulle helistaski:

„Mu vend on surnud ja nüüd on vaja koerale uus kodu leida!“

"Muugal ründasid kaks koera inimest! Peremehel oli ükskõik!"

Lollidest ja vastustustundetustest koeraomanikest oleme vast kõik kuulnud. Üks taoline elab väidetavalt Muugal ja härral on jummalast savi, mida ta penid teevad. Ma ei hakka siin paanikat tekitama, sest ise ma kõrval polnud ja ka asjaosalistega pole rääkinud.

Eile koerte rünnaku ohvriks langenud naisterahva üleskutset võin ma aga südamarerahuga jagada. Nii siis muugakad! Olge ettevaatlikud, sest just teie kandis elab üks süüdimatu idioot- koeraomanik, kelle penid näikse lõbustavat endid inimeste puremisega.

“Oravapojad ja vigastatud siilid vajavad heade inimeste abi!”

Eestimaa Loomakaitse Liidu tänane pressiteade, mida Teie nüüd juba üksjagu varem lugeda saate. Ja ka videoklipid on vaid minu Facebooki lehel nähtavad - sotsiaalmeedia eelised, ei muud!

Kõikidele headele inimestele, kes metsasukate ravi, taastumist ja loodusesse tagasi laskmist toetavad, kniks ja kraaps.

Mõistagi kummardus ka kõigi nende ees, kes on valmis hoiukodusid pakkuma ja aitavad toimiva võrgustiku loomisele kaasa. See on alternatiiv Metsloomade taastuskeskuste puudumisele, mida Eesti riik tõenäoliselt lähima 50 aasta jooksul veel ei raja. Mina Tänan!

„Kajakas, va imelind pääses avariist tühise kriimustusega! Eile oli üleüldse üks paganama hea päev!“

Lindude jaoks tähendavad kokkupõrked masinatega enamasti vaid üht – kirikukellasid ja hüvastijättu maise eluga, sest linnuluid ei anna suurt kokku lappida. Läbi häda on ehk ka võimalik, aga ilge keberniit ja eelkõige just hirm, vaev ning valu sulelisele enesele. Seega jääb neile pärast avariid kaks varianti ning küsimus on pelgalt ajas, millal surm saabub.

Päästjad viivad reeglina vigastatud linnud inimese silma alt ära metsa koolema ja tont seda teab, millal siis see halastav surm tuleb. 

Pahatihti väidavad nad, et viisid linnu loomaaeda. Kiire kõne sinna, aga tõestas, et sealsed asjapulgad pole linnust midagi kuulnudki. Nii vähemalt juhtus mõned nädalad tagasi Russalka juurest minema taritud luigega.

„Appi-appi! Tule kohe, sest loomad on suremas!“

Taolisi hitchcockilikke ja verdtarretamapanevaid appikutseid saan ma üsna tihti. Õnneks on minu kümneaastane praktika näidanud, et enamus abipalvetest on siiski ülereageerimised.

Ja ma pole sugugi pahane, sest kui miskit tundub inimesele mäda olevat, siis anna ikka teada, mitte ära mine tuimalt mööda. Ükskõiksus on saatanast ja pole absoluutselt oluline kas abivajajaks on laps, vanainime, naabrimees või mõni lind-loom.

Nädalavahetusel sai käidud Raasikul ühte „surmasuus“ olevat kutsat vaatamas.

Valdi Kristovald: "KOERAKAITSE TIBI TAHAB MU KOERAD ÄRA TAPPA! EESTI RAHVAS TULGE APPI!"

Kui kaua võtab Eesti riigil aega, et loomade heaolu tagada? Kaua, väga kaua ja ametliku kirjavahetusega saate ise tutvuda selle üllitise allosas.

Loomakaitse Liidule anti selle aasta alul teada Läänemaal ühes mahajäetus talus elavast koerakarjast. Inimesed olid mures, et loomad on näljased, samuti polnud neil kuute, kuhu kurja ilma eest peitu pugeda. Mõned loomad olid liiglühikeste kettide otsas. Teised aga silkasid vabalt ringi ja hirmutasid külarahavast.

Loomade heaolu tagamine on Eesti riigis Veterinaar- ja Toiduameti ülesanne. Sestap Läänemaa veterinaarkeskuse loomakaitse spetsialistile Tõnu Erikule vastava pöördumise ka saatsime.

Riiklik loomakaitsehärra käis kohal ning arvas, et parim viis probleemi lahenduseks oleks penid teise ilma saata! Ei taoline vastus meeldinud meile ega meeldinud ka koerteomanikule Valdi Kristovald'ile. 

Kuigi härra sai imehästi aru, et loomakaitsjad tahavad ta koeri aidata ja hoopis vetametnik rääkis surmasüstist, siis ometigi kukkus ta küll koerakaitsjaid, küll loomakaitsjaid kiruma:

"Appi! Eesti rahvas tulge appi! Loomakaitsjad tahavad mu koerad ära võtta ja ära tappa! Appi!"

"Hamstri imeline pääsemine ehk võimalik vaid Venemaal!"

Jäi ette üks 2000 aasta novembrikuu "Moskovski Komsomoletsi" artikkel, milles kirjeldatakse üht veidrat lugu.

Moskva veterinaariakeskuse arstidel õnnestus elusana kätte saada hamster, kelle oli alla neelanud suur koer.

Paksukese nimeline hamster elas alati puuris, aga ükskord otsustas väike peretütar ta jalutama lasta. Koer hakkas hamstriga mängima ja neelas loomakese kogemata alla.

"Deegud unarusse jätnud naine sai trahvi"

Teatis väärteomenetluse lahendist 

Anname teada, et Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri Paide politseijaoskonnas (Paide, Tallinna 12) on 13.04.2017.a alustatud väärteomenetlus nr 2510,17,000XXX loomakaitseseaduse § 66 ¹ lg 1 alusel, milles juhtum, et ajavahemikul 06.03.2017-09.03.2017 jättis Tiia XXX oma endisesse elukohta lukustatud tuppa talle kuuluvad 4 deegut, loomad jäid sobiva hoolduseta, loomadel puudus piisav söök ja jook. 

Tiia XXX pani toime loomapidamisnõuete rikkumise. 13.04.2017 andis käesolevas juhtumis tunnistajana ütlusi XX XX. 25.04.2017 tunnistas menetlusaluse isikuna Tiia XXX oma süüd ja koostati kiirmenetlusotsus ja määrati rahatrahv.

"Alati tuleb massi sulanduda ja koos huntidega ulguda!"

Fritsude seas Max Otto von Stierlitz'i nime kandnud Maksim Issajev'ist oli Teise ilmasõja ajal palju abi. Vennike ise läks aga lõpuks spioonieluga nii sassi, et unustas oma pärisnime Vsevolod Vladimirov üleüldse ära.

Me asja nii hulluks ei aja ja nimesid vahetama ei hakka, aga mul on hea meel teatada, et täna astus ellu esimene lend spioon-loomakaitsjaid, kes hakkavad siis edastama vajalikku luureinfot nii politseisse imbunutena kui ka kohtusaalist.

„Teatis kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta ehk kutsikatapja võib rahulikult oma koera edasi peksta!“

Kindlasti olete televiisorist näinud mõnda karmi ja tõsise olekuga politseiametnikku või prokuröri andmast tähtsa näoga just sellist intervjuud:

„Kindlasti andke teada loomi piinanud inimestest. Eesti riik suhtub väga tõsiselt loomade vastu suunatud kuritegudesse, sest valu ja piina ei tohi kannatada ükski elushing! 

Lisaks näitab maailma kogemus, et varem või hiljem tõstavad loomapiinajad oma käe juba inimese vastu! Julmust ei saa tolereerida! Sestap palun tungivalt alati taolistest kuritegudest teada anda!“

Rahvale saadetud signaal tundub ilus ja nii nagu peakski ühes arenenud riigis asjad käima. Samas poleks ka mõeldav, et tõe, õiguse ning turvalisuse eest seisjad räägiksid nii:

"Kriminaalmenetluse lõpetamise määrus - vanaproua koeri tulistanud mees pääseb puhta nahaga!"

„Kirjutan Teile, kuna olite esimene inimene, kes mulle pähe torkas, kelle poole sellise asjaga pöörduda. Ehk oskate anda nõu kuhu pöörduda. Lugu siis selline, et ühel naisel on suur kari koeri ja neid olevat üle kahekümne. Koerad olid kõhnad ja oli näha, et mitte kõige paremas olukorras. Üks koertest tassib mööda aeda surnud kutsikat, neid vist olevat seal rohkem. Ühesõnaga, kuhu võiks pöörduda sellise murega, ilmselgelt on need koerad seal kõik hooleta. Kes vaataks üle, mis olukorras nad seal kõik on. Ümberkaudsed elanikud pidavat olema joodikud ja kõigil on loomadest ükskõik. Memm oli ka rääkinud, kuidas üks naaber lihtsalt lasi koera õhupüssist surnuks. Asukohaks XXX küla.“, ette tänades ja vastust oodates.

„Kodumaa on hädaohus! Ruttu-ruttu hääletama ehk internetihääletused on üsna mõttetud!“

Tegin feissbuukis paar päeva tagasi naljaga pooleks üleskutse anda hääl mu naiska poolt tehtud pruudikimbule. Loetud minutitega sai see kimp üle saja hääle juurde ja aitüma, kes mu sõpsidest võtsid vaevaks sinna lehele korra klikata.

Nüüd tekib aga küsimus, et mida või keda hinnatakse? Kas see tõesti on kõige ilusam kimp, mis inimestele meeldib? Või võidab see, kellel on kõige rohkem tuttavaid? Või hoopis see, kes saadab ilmarahvale kümneid just tema pildi poolt hääletamist nuruvaid meile?

"Ja kõik kroonus käinud mehed ongi justkui veteranid!"

Täna on Veteranide päev ja paljud mehed laevad sotsiaalmeedias muudkui sõjaväefotosid üles justkui oleksid veteranid.

Ega ma saa siis kehvem olla ja kuulutan ka ennast käesolevast hetkest vägevaks veteraniks, kes kuulirahe all roomas ning eluga riskis. Ilusat päeva mulle!

1084-86 polaarjoone taga, -43 kraadi pakast, üle 80 % polgu koosseisust olid tšurkad, ülejäänud venelased või "ohholid". Ei ühtegi eestlast, lätlast ega leedukat esimesel poolaastal vaid mina olingi ainuke "fašist", kelle kallal siis võeti. Kümned ja kümned kaklused ja ega ma vastu suurt saanud - raisad tulid ju kambakesi! Nämma! Järgmise "prizõviga" tuli juba natuke "pribalte" juurde, Priit Pullerits nende seas.

"Ohh äge! Nüüd tuli rusikajõudu juurde ja küll me veel näitame!"

„Kes jalutab koera, kes siili!“

Mustamäelt leitud ja keset jalutusteed kerra tõmmanud ning sügavat talveund maganud siilipoiss on tänaseks täiesti üles äraganud ning valmis uuteks suurteks tegudeks. Aga see ärkamine oli ikka vaevaline küll!

Algus polnud sugugi lõbus – siil hoidis pead kuidagi imelikult viltu. Lisaks olid tal ülipikad esihambad, mis õnneks küll söömist ei sega. Täpselt nagu jänesel ja sellist asja pole mu silmad veel näinud, kuigi okaskeradega olen trehvanud oma elukese jooksul küll ja küll! Nina oli tatine vaesekesel ka. Tagatipuks liikus metsasukas üliaeglaselt ja ka siis enamasti ringiratast. Selge pilt! Ta on ikka kõvasti pihta saanud ja kas siit üldse elulooma tuleb?

„Kass, kes hüppab nagu jänes ja keerab pead nagu öökull! Kiisu-Liisu otsib armastavat kodu!“

„Tere Heiki. Selline mure, et mu ühel tuttaval Maril on kass, kes tagumisi jalgu veab kahtlaselt järgi. Mari ise joob iga päev ja kiisu saba ning kõik kohad on sitta täis. Mida ma teha saaksin?

Äkki saad sõita ja kiisu endaga kaasa võtta? Mari ise elab ühes ja kass on üksi teises korteris. Kas ta iga päev süüagi saab? Seda ma ei usu! Selline lömmis näoga kiisu on.

Üks päev käisin seal korteris, kus kiisu oli ja mul pisarad lausa voolasid ….

Tal on täiesti ükskõik kassist! Ma tooks ta enda juurde, aga mu isane kass on väga tige. Tegelikult ma ei saaks ise teda endalegi, sest Mari lihtsalt ei annaks. Ma nii kardan millises seisus see kiisuke täna on! Kas ta üldse elab...

Ma nii palun sind, et tule siia ja aita kiisu päästa. Pilte kahjuks teha ei õnnestunud, sest elektrit seal pole. 53 330 xxx on Mari number, aga ta on nagunii juua täis juba!“

„Kus kass elab?“

„Taeblas.“

„Läänemaa, pagan küll! Ma alles üleeile käisin Kullamaal vanavanemate haudu koristamas ja uuesti sõitma ei hakka. Aga võta ühendust meie Kaija Paalbergiga - tema müttab ihu ja hingega mööda Läänemaad ringi.“

Sellest kirjavahetusest ja appihüüdest sai alguse Liisu nimelise kiisu päästeoperatsioon.

Abiprokurör Natalia Duškina: „Kehtestan koera näljutanud kodaniku eraelu puutumatust kahjustavale teabele juurdepääsupiirangu aastani 2092!“

Eilset registreerimiskuupäeva kandev määrus tekitab hämmingut. Samas enam ei tekita ka, sest nii need asjad juba Eesti õigusruumis käivad ning kümne aasta jooksul olen näinud kümneid ja kümneid kordi kuidas riigivõim loomi piinanud või tapnud inimesi soosima on hakanud.

Jutt käib antud juhul loomakaitse liidule loovutatud 17 aastasest Bimbost, kelle elunatuke möödus lühikese keti otsas enamasti näljasena vireledes. Viimased kümme aastat oleme üritanud seadusekuulekate kodanikena pöördunud Eesti riigi poole, et vaest koera aidata ja sellest Kolgata teest kirjutasin ka hiljuti üsna põhjalikult.

Tagantjärgi tarkus on see, et tegelikult oleks pidanud sealt koera juba aastaid tagasi kasvõi väevõimuga ja seadusevastaselt ära võtma, sest seda riiki ja tema truualamlikke ametnikke ühe koera kannatused ei huvita. See on fakt.

"Surnud hüljes on rannas! Loomakaitsjad viige ära!"

Just selise kõne ma eile sain. Õhtul saatis Paldiskis elav tuttav video ka.

"See otsalõppenud loomake vedeleb sadamas kuuenda kai ääres."

"On see avalik koht? Kas inimesed sinna pääsevad?"

"Pääsevad küll! Aeda ees pole ja seal käiakse ikka jalutamas! Kas korjustest tuleb kuskile teada anda?"

„Teatis kriminaalmenetluse alustamata jätmises - kassipeks Pisisaare külas!"

Politsei-ja Piirivalveameti dokumendiregistris 2.1-319XXX-l all on 06.04.2017.a registreeritud Teie avaldus kriminaalmenetluse algatamiseks seoses kassi väärkohtlemisega. 

Teate sisu:

Avaldusest selguvad asjaolud, et 04.04.2017.a nägi XXX XXX kuidas temaga samas kortermajas (Jõgeva maakonnas, Pajusi vallas, Pisisaare külas, Kase tee X) elav meesterahvas, oma rõdul kassi korduvalt lõi.

Kirjeldusest selgub, et mees võttis kassil turjast kinni ning peksis käega vastu kassi rinda. Kass tegi valust väga kõva häält. Selgub, et teataja on ka varem kuulnud samast korterist kassi valukisa. XXX XXX on sekkunud kassi peksnud mehe tegevusse, millisele sai selgituse, et ,,vahest tulebki tappa anda".

„Saag on käima tõmmatud! Jõhkra Lehtse memme koera saatus on nüüd politseiametnike kätes!“

Nagu lubasin, siis Eestimaa Loomakaitse Liit reageerib selle loo puhul ülikiirelt ja seda me ka tegime. Alati kui on vägivald mängus või looma elu ohus, siis me oleme kiired! Väga kiired! Seda me muidugi saame olla vaid siis kui kohalikud inimesed toetavad ja kaasa aitavad.

Sedapuhku aitasid Tapa valla, Lehtse inimesed väga tublilt kaasa ja loetud minutid peale üleskutse postitamist oli mul teada vanaproua aadress ja kogu elulugu koos delikaatsete nüanssidega ka tema endiste koerte kurva saatuse kohta! Väikese koha eelised ja suur-suur tänu hoolimast ning teavitamast!

Esialgne plaan oli minna hommikul kohe sinna ja memmega kokkulepe sõlmida. Ega me alati politseisse jookse vaid proovime algatuseks ikka inimlikult rääkida ja uurida millist abi vajatakse.