„Toakoerad jalutavad rohkem kui õuekoerad!“

Esmapilgul tundub see jabur väide, aga just nii paar aastakest tagasi ühte lugu tehes Krista Lensin mulle väitis:

„Ma jalutan Lõviga iga päev pika ringi ja toakoerad jalutavad õuekutsadega võrreldes palju rohkem.“

Ma ise polnud selle peale varem mõelnudki, aga tundus loogiline, sest ega ma tõesti ju enda koertega suurt jalutamas käinud. Lasin aga hommikul aeda ja seal nad võisid tuuseldada hilisõhtuni välja. Läbitud kilomeetreid see tühikargamine aga paraku kaasa ei toonud ja sestap on Kristal vast tuline õigus.

Miaga olime me mõistagi jalutamise maailmameistrid ja neid sadu ja sadu verstu annab ikka kokku lugeda. Küllap oleks me jalutanud rohkemgi, aga

"Jõelähtme kutsa omanik loobus koerast"

Just nii läks kui härra täna hommikul helistas ja oma koera tagasi nõudis:

"Ma tahaksin teda kohe näha!"

"Ei saa, sest ma ei tee tema eest hoolitsevate inimeste kodust mingit läbisõiduhoovi!"

"Aga kuidas tal läheb?"

"Pealtnäha üsna hästi, aga ravi pole veel kaugeltki lõppenud ning sellega läheb veel kaua. Lisaks pole sugugi kindel, et vigastatud esimene käpp tööle hakkab. Olete ikka kindel, et tahate kolmekäpalist koera tagasi?"

„Kus on Mia?“

„Kus on Mia? Kas „suur loomakaitsja“ keeras vaesele koerale selja? Vat selline see mees tegelikult ongi!“, sosistavad nii mõnedki "heatahtlikud" kodanikud. 

Aga valaks õige õli tulle ja jätkaks Õhtulehe Andres Tohveri stiilis edasi: „Kohutav uudis ja kahepalgelisuse tipp! Pärast "õrna ja ilmsüüta naisukese" poolsurnuks peksmist kodust, tööst ja autost ilma jäänud ning ühe varjupaiga koerakuudis elama sunnitud loomakaitsja sõi ära oma kuldse retariiveri!?

"Jõuluannetustest ehk loomi aidatakse ka ilma abi palumata!"

Jõulud on see aeg, mil rõhutakse palju headusele ja vaata, et lausa nõutakse, et „anna raha“ või muidu oled paha inime ja lähed otseteed põrgusse. See on üsna väsitav ja tüütav ning sestap esines loomakaitse liit tavapäraselt üsna lahjalt ehk nuiasime annetusi vaid digiekraanidel vilkuva reklaamiga. Sedagi tegime tegelikult esmakordselt ning varasemalt oleme seda va krabisevat küsinud ikka vaid juhtumipõhiselt.

Vaatamata sellele võeti meiega ise ühendust ja sooviti toetada loomade ravimist. Küllap on meie tegemised siis rahvale silma jäänud.

„Jõuluime! Kiisupoja päästis …………….. Pokemon!“

Jõulud on teadagi imedeaeg ja näiteks täna öösel hakkavat isegi loomad-linnud inimkeeli rääkima. Nii et minge aga suhtlema. 

Mõistagi tuleb neile ka hääd ja paremat nosimist pakkuda. Meie naiskaga käisime juba varahommikul metsas ära ning riputasime metsanotsudele kardulaid puu otsa. Heateo tegemisega on siis meie peres vähemalt lood korras!

Lääne-Virumaal Sõmerul juhtus aga sedasorti ime, et Anu Kaljusalu tütar Kelly võttis mobiili ühes ja läks samuti metsa. Sedapuhku küll mitte toitu viima vaid Pokemone otsima. Otsis ja otsis ning leidis ka.

Korraga näitas telefon, et

„Kuhu sa moori panid ja üleüldse, kes see on moor?“

Neid küsimusi on mu käest ikka päritud ja teeme siis sotid sirgeks - aasta lõpus on ju ikka õige aeg vanad asjad ära klattida ja ega viitsi ju lõpmatuseni sama teemat seletada.

Mooriga trehvasin paar sügist tagasi ja tollal oli meil mõlemil käsil üsna raske eluperiood. Temal oli lõppenud just aastatepikkune suhe ühe kuldsuust kanepit kimuva telemehe ja hoorapurikaga, kes osutus parajaks sitapeaks ja valetajaks. Mina sain aga oma „kimmelungi“ kätte ajud pehmeks joonud ja rahusteid õgiva telenaise käest. Vat sulle saatuse irooniat, aga selge see, et meil olid närvid läbi nagu politseikoertel!

Pime ja masendav kaamoseaeg oli ukse ees ja sestap pakkus moor, et tiksume kevadeni ning elame selle masendava aja üheskoos üle. Nii ka läks, aga mingit „armastuselugu“ siit nüüd küll otsida ei tasu. Head semud olime aga küll.

Kevadel otsustasin leelet tõmmata, aga moor pani hädaldama

"Küll sääl tehti piu ja küll sääl tehti pau!"

Nii laulsid omal ajal Kukrid. Tegemist oli siis nõuakaegse väga popi nääri- ja aastavahetuse lauluga. Iga haritud inime peaks seda ju teadma ning mäletama. Nooremale põlvkonnale aga teadmiseks, et tol ajal ei peetud siis jõule vaid nääripühi ja külla tuli ikka "näärivana!"

Nii kui üht kuulsat juuti või jõule mainisid, siis oli kohe kinnimajja minek! Mäletan kuidas kooliajal Kaarli kirku juures õpsid passisid ja kõik õpilased kirja panid, kes pühakotta sisenesid. Hiljem tuli õppenõukogu ees aru anda. Olid ikka ajad!

„Uitama läinud taksikoer leidis kiirelt pererahva taas üles!“

Eetilistel jahimeestel on kena tava jõulupühade ajal metsaasukad rahule jätta ning nood võivad veidi kergemalt hingata. Võtan küttidest eeskuju minagi ning kuulutan samuti välja jõulurahu:

„Head loomapiinajad! Retsige te Tartus obeseid või pooge pealinnas kasse, ma ei kirjuta te vapratest tegudest sel aastal rohkem ridagi ning lükkan need üllitised järgmisesse aastasse. Rahulikke pühi ning loodetavasti toob jõuluvana teile hunnikus väiksemaid loomi, keda siis südamerahus koos oma lastega küünlavalgel lõikuda saate! Aamen“

"Kes või mis elukas on tunnihobune?"

Tunniobene on ikka seesuksu, keda saab tunni kaupa rentida. Lärm Tartu hobuste ümber paisub ja infot muudkui laekub. See teeb mõistagi head meelt.

Mõned mulle saadetud repliigid:

"Minu lahkumise põhjus oli, et ma ei suutnud vaadata seda kuidas üks hobune teeb kella 13.00-21.00 trenni. Ja kui midagi öelda sellepeale, siis öeldakse vastu, et hobused jõuavad küll, nad on treenitud"

"Väike jõuluime ehk varjupaiga elanikust telestaariks"

"Emotsionaalseid ja südamlikke jõululugusid ei pea alati otsima Hollywoodi toodangust. Ka meil siin Eestimaal on ainest, mille võib liigitada nii väikeseks jõuluimeks kui ka lihtsalt toredaks heateoks".

Seda kodukootud jõuluimet saate näha Telia videoklipis

„Tartu - heade mõtete linn? Ei-ei, ikka hobustepiinajate linn!?“

Mu eilne kirjutis Ihaste tallis elavate hobuste olukorrast pälvis tähelepanu ja liialdamata võin öelda, et oma pool päeva tuli sel teemal telefoni teel ka suhelda. Helistasid valdavalt lapsevanemad, kelle võsukesed ratsatreeningutel käivad. Helistasid ka mõned ajakirjanikud, aga esitatud küsimused ja toon olid sellised, et ega neid see teema nagu eriti kottinud.

Õhtuks oli meilboksi laekunud ka hulgaliselt tunnismaterjali erinevate fotode ja videodega, milles siis figureerisid ühe või teise tervisehädaga ilusad ja uhked suksud. Ühtkokku laekus mulle 18 kirja. Ihaste talliga seoses lisasid oma allkirja pöördumisele veel kaks inimest ehk ühtekokku pole olukorraga rahul seega samuti 18 lapsevanemat.

„Milline on parim valvekoer? Loomulikult chihuahua!“

„Millist tõugu koer valida? Milline kutsa ajaks varganägudele hirmu naha vahele ja nad loobuvad teie vara himustamisest?“

Need on need küsimused, millega vaevavad oma päid paljud koduomanikud. Ometigi on vastus lihtsamast lihtsam ja on ju üldteada, et meie kliimavööndis chihuahuast paremat majavalvurit ei leia.

„Nakkuslik viirus laastab Maarjamaad!“

„Miks su mobla kogu aeg väljas on?“

„Mida sa jamad, pole ju väljas!“

Seda küsimust on mulle viimase mõne kuu jooksul õite tihti esitatud. Ilmselt ka põhjusega, sest telefon tõesti jupsib ning kõnesid on kõvasti vähemaks jäänud. Kõige kurjem on seetõttu mõistagi naiska, kes eluks vajalikke korraldusi mulle operatiivselt edasi anda ei saa. Kuigi minu mätta otsast vaadates on see hoopis suur pluss, siis eelkõige kodurahu huvides sättisin sammud ühte kaubanduskeskusesse, et uus kõnelemise aparaat ligi võtta.

Esimese asjana märkasin, et midagi on inimestega juhtunud. Ja nimelt üsna paljud, eelkõige aga just naised, naeratasid lahkelt. Kabuhirmus jooksin vetsu, et oma nägu üle vaadata – äkki on must või midagi taolist. Ei olnud ühti! Sellega mu hädad alles algasid.

"Eestimaa Loomakaitse liit ootab informatsiooni kassitulistaja kohta!"

Sain eelmisel nädalal ühelt Lõuna-Eesti noormehelt murekirja:

„Tere, kirjutan teile Elvast ja tahan öelda, et minu kassiga juhtus õnnetus. Nimel lasti teda 5 korda õhupüssiga ja ta võib tänu sellele ühest oma silmast ilma jääda. Õnneks ükski kuul ei tabanud organeid ja kiisu jääb elama.

Ma tahan oma jutuga jõuda selleni, et kas oleks võimalik muuta seaduseid karmimaks ja pidada registrit ka õhupüsside kohta. Ma tean, et mina ei saa midagi teha ja samuti ka teie, aga ma loodan, et teid kuulatakse rohkem, kui mind üksikuna.“, vastust oodates, Rasmus.

„Ratsa rikkaks ehk uhkete treeninghobuste karmist argipäevast.“

Eestimaa Loomakaitse Liit on saanud vahelduva eduga kaebusi ühe või teise hobuse kohta, keda siis vaatamata haigusele treeningutel kasutatakse. Veel pole hobusesõbrad rahul sellega, et suksudele pannakse pahatihti selline tamp peale, et neil pole puhkeaegagi.

Kujutage ette, et olete näiteks prostituut ja sutenöör või lõbumaja emand käsib teil igas tunnis vähemalt neli-viis kiimakotti õnnelikuks teha. Tundub võimatu. See veidi üle vindi keeratud näide kõlbab laste ratsatreeningutel osalevate obeste kohta küll ja küll.

"Loomadega seotud jõuluimed"

Tõmbame sellele nädalale ja loomalugudele joone alla, et järgmistele ruumi teha. Sedapuhku olin härra „olge lahke“ ning jagasin infot loomade väärkohtlemistest kõigile, kes seda vähekenegi soovisid. Mõnda inimest, näiteks Tallinna varjuka koerapüüdjat, see aga häiris ning igati kasimatu välimusega härra arust olin ma seetõttu suisa „pede“, kes tegelikult loomadest ei hooli ning ainult enda au ja kuulsuse nimel kahepalgelist juttu ajab.

„Jäägu Sulle su arvamus räpakoll ja käi vahelduse mõttes dušši all ära!“

"Kriitilises seisus olnud kutsikas toibub heade inimeste juures"

Ja-jaa, jutt on ikka sellestsamusest Jõelähtme kutsast, kes imekombel elule tagasi õnnestus võidelda.

Ruumi sisenedes hakkab ta kohe kõvasti niutsuma ja sabaga liputama. Suur-suur pissiloik käib rõõmustamistseremoonia juurde nagu Aamen kirikus. Mõistagi tahab ta sind kohe põhjalikult üle lakkuda, aga jalad ei kanna ning sestap tuleb ikka ise põlvili laskuda.

"Koera üles puua tahtnud päss seisis kohtu ees"

Üks lugu, millele sai natuke kaasa aidatud, leidis oma otsa: "Kohus kinnitas prokuratuuri ja kohtualuse Jaano Aardma vahel sõlmitud kokkuleppe – pool aastat tingimisi vangistust ja kohtukulud, segavarelise koera kannatuste eest!"

Tuba nägi küll toona selline välja nagu oleks seal siga veristatud. Ehk mäletate, siis sai sellest kirjutatud ja piltegi jagatud.

Lehelugu ise on aga siin

"Koer, kelle saatus liigutas tuhandeid inimesi"

TV3 Seitsmeste uudiste eetrini on küll veel aega, aga lubatud lugu on juba vaatamiseks valmis ja teie ees.

Siinjuures suurimad tänud Veronikale ja Piretile, Billy kliiniku arstidele ja eriti sügav kummardus operatsioonid läbi viinud Garri Tralmanile. Ka Anna-Mariale ja TV3 meeskonnale kniks ja kraaps, et selle toreda loo ilmarahva ette laiali laotasid.

"Millestest loomadest see Valner täna kirjutab?"

Aga vat ei kirjutagi, sest head lood on otsa saanud ning julmade ja pahadega lugudega ei hakka ma teie nädalavahetust tuksi keerama.

Esmaspäeval aga ma ei halasta ja nädala tõmbame käima õnnetu kiisulooga, kelle seest lausa viis kuuli välja opereeriti.

„Jõelähtme koer elas raske operatsiooni üle ja pääseb homme kodusele taastusravile!“

Eilset päeva sai alustatud heade uudistega ja jätkan täna samas vaimus. Jõelähtmel auto alla jäänud ja väga raskelt viga saanud koeratüdruk elas operatsioonid vapralt üle. Jummel tänatud!

Tagumist käppa lappida ei õnnestunud ning sestap tuli luupea maha võtta. See on üsna tavaoperatsioon ja tema liikumist tulevikus ei takista. Põis on terve ja töötab. Ka toit käib korralikult läbi.

Esimeste käppadega on aga seesugused lood, et üks taastus, aga see, mis liigesest välja tuli, mitte. Kuigi tõenäosus on üsna väike, siis loodame siiski, et äkki see ikkagi hakkab ka mõne aja pärast imekombel funkama. Täiesti võimalik, sest iseenesest on suur ime juba see, et see kutsa üleüldse abi sai ja ellu jäi!

"Jõelähtmel auto alla aetud koeratüdruku ravi tarbeks annetati rekordsumma!"

Jõelähtmel autolt löögi saanud ja maanteele vedelema jäetud nooruke koeratüdruk toimetati heade inimeste poolt Billy loomakliinikusse. Ometigi polnud tema elule tagasi aitamine sugugi kindel, sest vigastused olid üsna karmid – vaagen ja tagumine käpaluu olid purud, esimene liigesest väljas. Lisaks oli peas haav ja seega võis kahtlustada ka ajuturset. Röntgeni ülesvõttel polnud näha ka põit, mis võis pauguga tükkideks lennata.

Nagu sellest veel ei piisaks!

"Lehm Triinu lugu lõppes hästi"

Siin siis eelpool lubatud TV3 uudislugu superstaarist, lüpsimeistrist, kangelasemast ehk eesti kuulsaimast lehmast Triinust.
Tänud asjaosalistele toreda loo eest. Triinu ise ammus tühja ja põdes "kaamerakrampi" ning ajas üsna sisutühja juttu. Sellepärast ta intekas välja lõigatigi!

"Lehm Triinu jõudis uude koju"

Eesti kuulsaim lehm Triinu helistas just ja teatas, et on uues kodus kenakesti kohanenud - ruum on soe ja puhas, toit maitsev ning pererahvas lahke.

See pilt on tehtud juba uues kodus. Kere on küll veel rokane, sest vanas uberikus ju sitavaba nurka ei leidunud, aga laupäeval on juba saunapäev ja siis saab auväärt daame ka selle mure lahendatud.

"Tere hommikust vanamutid ja vanamehed!"

Miks ma nii ütlen? Kohe selgitan. Eile rääkisin ühe nooremapoolse ajakirjanikuhakatisega ja palusin tal täpsem info ühe looma kohta mu Facebooki lehelt võtta.

"Mul ei ole feissaris kontot, sest seal käivad ainult vanamutid ja vanataadid!"

Nii et tere hommikust veelkord vanamutid, vanataadid ja teised surmaeelikud!