Hommikuti on aga jama küll, sest ärkan kell 5 ja tema peab loomulikult järgnema. Täielik vari! Appi ja nii kahju. Kurat, aga selle valu peab kuidagi maha saama. Kes ei tea, siis tal on üle selgroo luustumine ehk hobusesaba sündroom. Tavaarst oleks surmasüsti teinud kohe. Meie mitte.
Vanus teeb oma ja ka senised ravimid enam ei mõika. Nõps ei suuda enam voodisse hüpata. See tegi talle suurt meeleheidet, aga tänaseks on kohanenud - magab põrandal, pilk minule naelutatud. Enam ei jõua ta ka masinasse hüpata ja see autoost on minetanud oma tähtsuse. Küll aga suudab ta küljeuksest sisse pugeda. Järelikult peavad kõik sealviibivad leppima veidike räpasema olekuga.
Paneks magama? Ei pane! Kuigi vanad ravimid enam ei mõika, siis uus on välja tulnud. Esmaspäeval proovime ja venitan ta elunatukest nii pikaks kui võimalik. Nagu püksikummi. Küll ma otsuse vastu võtan kui muud enam üle ei jää. Pole vaja kahelda.
Täna ja homme pole see päev õnneks veel käes. Lähen temaga jalutama. Ehk on see isegi parim osa ka mu enda minu päevast? Nii ma vähemalt arvan ja tunnetan. Üks tripp on veel ootamas - Itaalia ja Kreeka. Juba ülehomme. Oi ta armastab seda camperi elu. Kes saaks talle "EI" öelda. Hakkame kompse pakkima?
Loomulikult ei lähe me kuskile kuniks pole tema tervisega asi kindel. Vähemalt mitte siis kui lehed on puudel. Koduapteek ongi valdavalt Nõpsi rohtudest pungil ja raviplaani täidame punktuaalselt. Kõik on ette ja taha kümme tuhat korda välja mõeldud. Mõtlen vahest, et kuidas ta nende jotade juures elas, sest valuvaigisteid raudselt ei ostetud? Rõve piin ju! See kõik on mõõdanik ja Nõps on parimates kätes, mida veterinaaria suudab täna pakkuda. Ärge kahelge, see on raudpoltkindel.
