Sattusin Stromkal täna rääkima ühe venelannaga, kes ilmselt polnud minust kordagi kuulnud. Jalutasin just Nõpsikuga ja korraga hakkas koer justkui mängima. Hüppas muudkui peale ja siis tegi siva ümberringi tiirutades minekut nagu kutsikas. Vahi vanamutti!
Mingi moment sain ta kinni ja tegin kalligi. Tuli üks daame, aastaid nii kolmkümmend viis ehk pesuehtne surmaeelik, aga ta siiski suutis viimaseid jõuvarusid kasutusele võttes veel mõned lõpueelsed sõnad kuuldavale tuua.
