12. aprill 2020

"Hurraa! Auto alla jäänud "Lehmake" leidis oma pere taas üles!"

Eile kirjutasin kiisust, kes Mustmäel, Keskuse teel linnarahvale vigastatuna silma jäi. Loomapäästegrupp toimetas õnnetu hinge Loomade Kiirabi Kliinikusse ravile ja asus omanikku otsima. Kuni tänase õhtuni oli vaikus ja läksin kiisule kliinikusse järgi, et ta Kernus elava Anabell Heinsalu juurde hoiukodusse toimetada.

"Küllap on ikka tänavakiisu ja Anabeli juurest rändab pärast taastumist juba otse uude koju", pidasin mõtteis plaani kui kliiniku ukse taga suitsu kimusin. Korraga helises telefon.

"Me oleme üsna kindlad, et tegu on meie kassiga. Ta põgenes läbi rõdu üleeile ja asusime kohe otsima. Kleepisime kõikjale kuulutusi, aga siis räägiti õnnetusest ning väideti, et ta sai surma. Seejärel helistasime juba varjupaikasid läbi, et surnukeha kätte saada, aga ka see ei õnnestunud", vuristas end Olgaks nimetanud naisterahvas.

"Ma saan kohe kassi loomakliinikust kätte ja tulen seejärel teie juurde. Dr. Üllar Siir oli sunnitud kahjuks siiski saba amputeerima, aga muidu pääsese ta suhteliselt kergelt. Öelge palun oma aadress ja siis saame kohe selgust kas ta ikka on teie kass või mitte?"



Surnuks peetud kiisu osutuski Olga ja Vladimiri pereliikmeks. Jällenägemine võttis naise suurest õnnest nutma, aga see käib pea alati taoliste asjade juurde. "Korovkin", aga ka "Sobatška" ehk meie keeli miskit, mis lehmale või koerale peaks viitama, on korralikule kassile päris omapärased nimed. Minu hämmingut nähes, asus peremees seletama.


"Ta on mu detsembrikuus 89 aastaselt surnud isa kass, kelle enda juurde võtsime. Kuidas me ta ikka oleksime jätnud või kellegile ära andnud - üks pere ju! Isa kutsus teda nii, sest ta käis järel nagu koer ning karv on just täpselt sellise musta-valge mustriga nagu lehmadel."

"Aaa, sellepärast,  aga kui vana ta on?"

"Juba kümme täis"

"Väga sõbralik ja rahulik on ta teil ikka küll."

"Ta on fantastiline kass", sekkus jutuajamisse Olga. "Ivan, Vladimiri isa oli pikalt haige ja Korovkin istus iga päev hommikust õhtuni ta voodis ning oli taadile seltsiks. Öösel magas muidugi ka seal. Ma arvan, et ta leinab oma pärisperemeest siiamaani taga ja on ka kolimisest šokis."

"Kas ta sellepärast siis lasigi jalga?"


"Ei-ei, kurjajuur on meie tänavalt korjatud kiisu Liisa - neil on selline armastuse-vihkamise suhe. Alul kaklesid, siis olid kogu aeg peadpidi koos, aga pärast poegade sündi läheb Liisa talle kogu aeg jälle kallale. 

Tol päeval ka. Panime Korovka rõdule, et ta rahu saaks, aga Liska pääses sinna järele ja kupatas ta suure kisaga üle rõdu ääre. Ta on täitsa segane nende poegade kaitsmisega, nagu emalõvi kohe!"

"Kuidas need pojad tulla said? Korovkin on ju kastreeritud või käib Liisa õues?"

"Ei käi muidugi, aga enne kastreerimist jõudis vanamees ära teha. Me ei saanud arugi."


Lühidalt saitegi lühiülevaate Korovka üsna kurbadest viimastest kuudest, mis päädis auto alla jäämisega kuid õnnesärgis sündinud kiisu pääses üsna kergelt ja leidis kodugi üles. Imelugu, mille eest tuleb tänada eilse postituse jagajaid! Tänu neile jõudiski blogilugu Olgani ja kass kodutee üles.

Korovka on üsna uimase olekuga ja vajab pärast saba amputeerimist, aga ka organismi taastumiseks, rahu, armastust, ravimeid ja veelkord rahu. Seda viimast eakas kassihärra Olga ja Vladimiri ühetoalisest korterist ei leia ning sestap kolisin ta ajutiselt "Pesaleidja" ravijuhi Kelli Samberki koju. Seal saab ta nautida privaatsust ja Kelli on väga asjatundlik hooldaja, kes komplikatsioonide tekkides jõuaks ka kohe kliinikusse. 


Selle kassikese päästeopi maksumus jääb kuskile nelja-viiesaja eurtsi vahele. Momendil veel täpset numbrit ei tea. Kokkuleppe kohaselt tasub pere selle viiekümne euro kaupa kuus tagasi, et annetajate raha läheks ikka neile hädalistele, keda keegi omaks ei tunnista. 

"Suure plaani" kohaselt steriliseeritakse Liisa esimesel võimalusel kui pärast poegimist võimalik. "Pesaleidja" ja "Loomapäästegäng" ühisrindena hakkab viiele üliarmsale kiisupojale armastavaid kodusid otsima. Kelli on ka hea silmaga fotograaf ja siis hakkame tema tehtud pilte mõlema organisatsiooni kanalite kaudu levitama. Seejärel kolib "Lehmake" või "Koerake", kuidas just soovite, oma pere juurde tagasi pensipõlve veetma. 

Hea lugu! Kohe meeldis osaleda ja sellest kirjutadagi! Loodetavasti meeldis teile ka! Tänan oma lugejaid, loomapäästegängi toetajaid ja kõiki asjaosalisi, kes olid selle kassi päästmisega seotud! Hip-hip-hurraa! Katame lauad!