11. aprill 2020

„Haapsalu Helluks ristitud kiisu taastub mühinaga! Vajame abi arve tasumisel!“

Lood loomadest räägivad paljuski tegelikult inimesest enesest. Kaaskondsete heakskiidu nimel kandev mask langeb üsna kiirelt kui asi puudutab looma olgu ta terve, haige või lausa vigane. 

Lugege, mõelge, vaadake oma sisemusse ja üritage vastata järgmisele küsimusele – kas ka teie oleksite käitunud nii nagu selle loo kangelased? Aga vastake ausalt. Vastake ainult iseendale.

Paar päeva tagasi juhtus Haapsalus Posti uulitsal kella kümne paiku õhtul liiklusõnnetus ühe armsa punase kodukiisuga, kes väga konkreetselt auto ratta alt läbi käis. Ei midagi erilist – iga jummala päev jääb siin riigis ju vähemalt paar-kolm kassi auto alla ja enamasti me neist rohkem ei kuulegi.

„Las sitt olla! Neid niigi palju! Mul on kiire ka! Oma viga – pole vaja joosta sõiduteel, mis on inimestele mõeldud! Mul on loomast muidugi väga kahju, aga pole minu asi otsima minna ja tegelikult, kuskohast ma teda siin pimedas ka leiaksin? Oleks päev, siis veel, aga mnjah...... kahju muidugi, aga ma pole süüdi!“, mõtleb kahjuks enamus autojuhte, kes lahkuvad ilma vähimagi süümepiinata sündmuskohalt. 


Selle täiesti tavalise loomadega toimuva kurbloo muudab aga eriliseks inimeste käitumine. Autojuht koos sõber Albertiga raiskas ropult aega, et vigastatud kiisuke üles leida. Vähe sellest! Nad tõid kassikese lausa öösel veel ka Tallinnasse Loomade Kiirabi Kliinikusse ravile. 

Kas teie oleksite pärast pikka tööpäeva valmis ööpimeduses edasitagasi üle paarisaja kilomeetri mingi suvalise kassirajaka pärast maha sõitma? Kas mina ise oleksin selleks valmis? Jah kindlasti oleksin ma kinni pidanud ja teda otsinud. Tõenäoliselt oleksin samasse kohta ka järgmisel päeval naasnud ja veel otsinud. Kas ma oleksin aga ka riigi teisest otsast pealinna sõitnud? Vat seda ma küll lubada ei saa. Tõenäoliselt mitte, sest ka arve maksmine omast taskust ei pruugiks võimalik olla.

Ka Albert koos sõpradega läks kiisut otsima. Jõlkusid mööda hoove, aga kassike oli kadunud nagu tinatuhka. Noored proovisid ka omanikku leida. Üks ukse avanud joomane vennike tunnistaski kiisu omaks, aga tema vastus oli üllatav:

„On jah minu kass, aga mind ei huvita! Tehke temaga edasi, mida iganes heaks arvate!“

Alberti ema Terje helistas Loomapäästegrupile ja palus abi. Kuna Läänemaal ja Haapsalus meil aktiivseid vabatahtlikke pole, siis jäi kassi otsene aitamine vaid nende heade inimeste õlule. Meie omalt lubasime tasuda arve, tagada hooldusravi ja leida uue kodu. Samal ajal kandsid poiste otsingud vilja ja ühe garaaži ukse alt taskulambiga valgust näidates hakkas tuttav kiisu silma – oli teine rataste ja muu kolu alla peitu pugenud.

Edasist juba teate ja kiisu jõudis Loomade Kiirabi Kliinikusse südaööl. Diagnoos oli halb – mõlemad esikäpad purud, üks neist vist sedapsi, et ravida ei saagi. Muidu oli loomake aga hästi toidetud-joodetud-hooldatud ja puhas. Roheline rihmake ülisõbraliku kiisu kaela ümber viitas sellele, et raudselt on tegemist koduse kassiga, keda lastakse vabalt uitama.

„Ma ei tea! Ühel käpal pole üldse kinnituskohta või õigemini on seal imepisike lapike, kuhu võiks üritada kruvida, aga ma tõesti ei tea?“, sügas loomaarst Valdeko Paavel röntgenpilti uurides murelikult kukalt.

„Küll sa hakkama saad! Sa hullemaidki kokku lappinud!“, üritasin optimismi süstida. „Ja kui pole võimalik, siis võtame käpa maha! Aga enne proovime ikka kõik jalakesed ää päästa!“

„Igatahes pikk operatsioon tuleb. Õnneks on kiisu tervis korras ja noor loom talub ka pikka narkoosi paremini.“ 

Kõik läks nagu valatult ja Valdeko leidiski võimaluse ka see „raskem“ käpp kokku lappida. Ilmselt pidi mees kellasepa luupi ja ajanäitamismasinate imetillukesi kruvisid kasutama.

„Järelraviga topelt tähelepanu! Minimaalne liikumine ja ei mingist jooksmist, hüppamist või ronimist – siis on tuksis ka ja enam pruugi miskit päästa saada!“

„Jess Boss! Loen hoiukodule karmid sõnad peale.“

„Nelja nädala pärast uus röntgen. Ilmselt kestab kogu taastusravi oma paar kuud. Täpselt täitke raviplaani!“

„Jess Boss! Loen hoiukodule karmid sõnad peale.“ 

Eile toimetasin kiisu Lääne-Virumaale Erko Elmiku juurde, kes koos oma perega kuni taastusravi lõpuni ta eest hoolitsema hakkab. Kassike piilus sõidu ajal vaid puurist ja ei teinud mitte üks piuks. On ikka üks äraütlemata tubli ja armas loomake.

„Mis me talle nimeks paneme? Igal korralikul loomal peab nimi olema!“, pärin Erko poegadelt. „Sillamäel väga raskelt viga saanud kassi ristisime Siljaks. „Sillamäe Silja“ kõlas väga hästi. Kas tema on siis „Haapsalu Hilja?“

„Ei ole Hilja! See on ju vanaemade nimi!“, lagistasid põnnid naerda.

„Ta jäi ju hiljaõhtul Haapsalus auto alla!“

„Ise sa oled Hilja! Ta nimeks saab hoopis Hellu“


Hommikul märkasin postkirjas kirja, mille saatis proua Eda, kes samuti ilmselt Haapsalus elab:

„Tere, üks minu sõber jagas postitust sellest punasest kiisust, kes Haapsalus auto alla jäi. Tekkis mure, et äkki see polnudki selle purjus mehe kass, kes uksele tuli. Tundub ebaloogiline, et inimene, kes ilmselgelt loomast ei hooli, talle kaelarihma kaela paneb.

Võibolla on tegu tema elukaaslase kassiga või näiteks naabrite kassiga, keda mees ei salli. Kiisu tundub hästi hoolitsetud ja ilus. Kardan, et keegi otsib teda siiski taga. Äkki oleks võimalik see kuulutus ka Haapsalu gruppi ülesse panna? Mina ei oskaks küll oma kassi 100 kilomeetri kauguselt taga otsida.“ 


Eks jagage seda postitust ka "Haapsalu gruppi", kes saab. Võib-olla tõesti otsib keegi teine teda taga, aga olgu kohe öeldud, et antud härraga me küll rääkima ei hakka. Temaga on asi selge – ta ei vääri ei Hellut ega ilmselt ka ühtki teist looma. Ka enne taastusravi lõppu ei otsi me aktiivselt uut omanikku ega kodu – loomake vaja täiesti korda saada ja riskima me ei hakka. 

Loomapäästegrupi üleskutsele annetada „Haapsalu Hellu!“ raviks reageeris 11 naist ja 2 meest, kes ühtekokku loovutasid oma kukrutest 305 eurot. 

Koos kõikide allahindlustega läks Hellukese haiglaravi maksma 1522.47. Nii, et natuke jääb puudu ja oleme südamest tänulikud kui meie selle aasta ilmselt ühe „kalleima kassi“ arvet aitate tasuda! Oleme eriti tänulikud neile, kes näevad praegu selle vaeva ja teevad ülekande pangakontole, sest telefoniannetused laekuvad alles järgmise kuu lõpupoole. 

Loomapäästegrupp MTÜ 

EE437700771003183318 


Selgitus: Haapsalu Hellu ravikulud

Hellu ravi saab toetada ka meie annetustelefonile helistades: 

900 1313 (5.-)
900 1414 (10.-)


Palume tervitustekst kindlasti lõpuni kuulata, sest vastasel juhul annetust ei toimu! Täname! Eraldi kniks-kraaps Terje Parra, Alberti ja teiste Haapsalu noorte ees, kes raskelt vigastatud kiisut piinlema ei jätnud vaid ta üles otsisid ja ravile toimetasid!