14 november 2018

"Loomaarstide ja - päästjate argipäev - valu, higi, veri, ja pisarad. Sõltuvalt olukorrast ka maapõhja sarjamine või taevani ülistamine ..."

OLULINE! Lastel, nõrganärvilistel, kaunishingedel ja veebiloomakaitsjatel paluks see lugu vahele jätta, sest päriselust pärinev pildimaterjal võib teile häirivalt mõjuda!

Saage tuttavaks Ayakoga, noore akita-jõmpsikaga, kes eile oma üheksakuise sünnipäeva puhul aiast välja puges ja maailma avastama läks. Paraku matk jäi lühikeseks, sest ta jooksis ise Pääsküla kandis mööda liikuvat autot.



Autojuht pidas kinni, teavitas õnnetusest politseid ja hakkas sõiduteel lebavale koerale abi otsima. Kinni pidasid ka järgmises autos olnud Rando ja Janne Ottel, kes koheselt Loomapäästegängi hädaabinumbrile helistasid. Katrin Lehtveer, lapsed autos, startis Koplis asuvast Sõle loomakliinikust. Minu eranumbrile hellas Karis Gruuse, aga ei saanud kohe vastata, sest olin ühe teise elukaga kliinikus hõivatud ....

Verd suust ja ninast väljaajav koerake tõsteti Karis Gruuse autosse. Janne Ottel istus tahaistmele, pani oma jope alla ja hoidis koerakese pead. Kogu seltskond sai kokku Loomade Kiirabi Kliinikus, kuhu me valdavalt viime kõik erakorralist abi vajavad loomad-linnud.

Ayako oli kiibitud ja seetõttu sai ka omanik õnnetusest ruttu teada ning tormas kliinikusse. On märkimisväärne, et sinna tuli ka autojuht, kes õnnetuses osales. Müts maha, sest 98 % juhtidest käitub absoluutselt teisiti.

"Kas ja kuidas ma teile autole tekitatud kahju hüvitada saan?", päris Ayako omanik.

"Pole vaja midagi hüvitada. Peaasi, et koer terveks saab. Ma tegelikult sellepärast tulingi siia, et veenduda, et ta abita ei jääks!"
, vastas meesterahvas heatahtlikult ja rahulikult.



Headuse, kohuse- ja vastutustunde musternäidiseks sobiv lugu jätkub heas usus ja lootuses, et ka lõputiitrid on sama ilusad. Akita igatahes võitleb ja elas öö üle. Ta seisund on stabiilne ning täna ootab ees hunnik protseduure. Omanik rahalist abi ei palunud, aga Loomapäästegrupp on seda valmis anda kui vajadus peaks tekkima.

Tänan nii enda kui Loomapäästegrupi poolt Rando ja Janne Ottelit hoolimise ja oskusliku tegutsemise eest. Meil võib olla kasvõi 500 loomakiirabiautot, aga me ei hakka kunagi piisavalt kiiresti kohale jõudma.

Tänan Karis Gruuset! Enamus meist poleks verd tilkuvat looma oma autosse võtnud! Tänan taas ka Loomade Kiirabi Kliiniku töötajaid pädevuse ja operatiivsuse eest, mida näitasite üles Ayakot imelühikese etteteatamisajaga vastu võttes!

Imeline ja täiesti harukordne lugu, milles sai korraga kokku nii palju hoolivaid ja häid inimesi. Ma ei avalda teile koeraomaniku ja autojuhi nime, sest te rebite nad ju verbaalselt ribadeks ning jahute sellest kui halvad nad on kuni Jaanipäevani!. Eraldi vabandan Metsloomaühingu esinaise Katrin Idla ja Merle Rallmanni ees, et julgesin taas nende meelepahaks ühe loomateemalise postituse teha.