5. september 2017

"Ustavus ja igatsus läksid maksma elu - Tihemetsa Sämmi lugu"

Ohh Sämmi, Sämmi, Sämmi. Nii kahju, et sinust tuleb tänu mingile "Tihemetsa mölakale" (põle põrgus väärastunud mõtlemisega maailmanaba!) minevikus rääkida. 

Veel rohkem kahju on aga mõistagi Sämmi perel ja eriti 79 aastasel vanaema Hiiel, kellele see koer pakkus nii seltsi kui rõõmu ja üheskoos nad omi päevi õhtusse veeretasid. Sämmi oli väga hoitud ja armastatud ka lapselaps Hetty poolt ja see saigi talle lõpuks saatuslikuks. 

"Kuidas saab sõprus, lojaalsus ja armastus halba teha?" küsivad nii mõnedki imestunult.

Kohe vastan ja see Maarjamaal juhtunud lugu meenutab vägagi kaugel Jaapanis toimunud lookest pea üks ühele. Mäletatavasti Hachiko nimelise koera peremees suri, aga truu koer ei leppinud sellega ja käis tal 10 aastat ikkagi rongijaamas kindlal kellaajal vastas. Täna on sellele koerale püstitatud isegi pronksist mälestusmärk ja japsid käivad talle austust avaldamas.

Ka 10 aastane Tihemetsa Sämmi oli just samasugune ootaja ja igatseja nagu Hachiko. Ka Sämmi kavaldas vanememme üle ning jooksis ikka ja jälle aleviku vahele just selle maja juurde, kus kunagi Hetty koos oma ema ja vennaga elas. Ta käis vanasti tihti nendel külas ja mõistagi oli siis lastel ja kutsal tegemist pikkadeks päevadeks. 

Paraku kolisid nad sealt juba 7 aastat tagasi ära, aga Sämmi jooksis ikka maja juurde ootuses-lootuses neid eest leida. Käis aga ringi ümber maja ära, istus ja vaatas kurvalt aknasse ning seejärel lippas Hiie juurde tagasi. Noorest peast käis ta vat, et iga päev. Vanemast peast enam mitte, aga korra nädalas oli Sämmil ikka püha kohus kontrollreid ära teha.

"No mine sa tonti tea, äkki tulevad siiski tagasi ja see oleks nii tore-tore-tore!", võis vast Sämmi mõelda küll. Nii ma vähemalt arvan.

Ja läks vaene Sämmi järjekordselt Hettyt otsima ka mõned päevad tagasi 2 septembril. Tagasi ta enam ei tulnud ja paari tunni möödudes tormas Hetty maale oma sõpra otsima. Mõistagi pani ta ka Facebooki kuulutuse üles ja küsis kõigilt, kes vastu tulid. Tulemust see ei andnud ja Sämmi oli kadunud nagu tinatuhka!

Järgmisel hommikul Sämmi kuulihaavaga surnukeha leiti ja see oli šokk kogu perele.

"Vanaema jäi sekundiga justkui 10 aastat vanemaks!", rääkis Hetty nuttes mulle telefonis. 

Kuradi kahju oli! Nii vanaemast Hiiest. Nii lapselaps Hettyst ja mõistagi Sämmist, kelle elukese mingi julmur võttis kätte ja lihtsalt niisama nalja viluks lõpetas. Ja siin ei ole mingit vabandust ning ärge hakake mulle hämama määrusest, mis keelab koertel vabalt ringi jooksta! Hoopis vägevam seadus keelab ka püssiga paugutamise. Teine seadus keelab aga koerte tulistamise isegi jahimeestel, sest tegemist pole ulukiga. 

Miks pidi väikest sõbralikku, lustlikku ja elurõõmsat koerapoissi tulistama? Vasta mulle sa väärastunud mölakas! Poed enesekaitse taha või viitad oma laste turvalisusele nagu paljud teised jõhkardid varasemalt teinud? Seda võib sa küll politseile kuulutada ja ehk kohtuski, aga minu poolest topi see ajuvaba lora endale pe...e ja tõesti kärva maha! Maailm muutub ainult paremaks! Just nii tige ja kurb üheaegselt olen ma praegu!

Külajuttude kohaselt tulistati Sämmit umbes tunnike pärast kadumist kortermajade vahel, sest just siis oli kuulda südantlõhestavat kiunatust. Keegi ei märganud Sämmit ennast, sest ta liikus väga kiirelt kuniks aiamaade vahel jõud rauges ja ta suure verekaotuse tagajärjel suri ..... 

Vanaema Hiie tegi politseisse avalduse. Seda teeb ka loomakaitse liit ja kui pollarid süüdlast ei leia või ei viitsi leida, siis küll see julm inime päevavalgele tuleb. Väikese koha traagika. Mingeid vihjeid olen ma juba saanud ja küll ma siis tema fotot ja nimegi teiega head lugejad lahkelt jagan. Seniks laseme aga politseil oma tööd teha ja loodetavasti on nad oma pagunite väärilised, sest just nende asi on kehtestada turvaline eluke ükskõik millises Eesti piirkonnas. Ka kodunt jalga laskunud loomadele muide!

"Kutsusime teda hellitavalt jääkaru pojakeseks, kuid nüüd on ta hoopis meie väike valge ingel!  Oli uskumatult visa sell, käia ikka ja jälle kontrollimas kortermaja, kus pole ammu juba oma inimesi näinud, kokku 7 aastat. See on uskumatu! Me käime ju väga-väga tihti vanaemal külas, aga ikka jooksis Sämmi meid otsima ja ootas külla. See on nii uskumatu ja kurb lugu!

Süüdlase leidmine ei too meie Sämmit tagasi, aga ehk päästab see kellegi teise kalli pereliikme elu ja nad ei pea tundma seda valu ja kurbustunnet, mida praegu meie perekond tunneb", 
kirjutas Hetty oma kirja lõpus.  


Hea Tihemetsa rahvas, andke siis politseile teada kui jõhkardit tunnete ja olete tema teost teadlikud. Kui te ei taha aga riigivõimuga jännata, siis sosistage vähemalt mulle selle lurjuse nimi vaikselt kõrva sisse ja küll ma juba ise siis teie eest edasi toimetan - 53 230 230 , heiki@loomakaitse.eu  

Mina tänan!