22. september 2017

„Hoiukodu 10 kassi pandi põlema!“

    
„Heiki, ärka üles! Õnnetus on juhtunud. Maja põles maha!“, hingeldas liidu jurist Pille hommikul telefoni otsas.

„Milline maja?“

„Kaija kassimaja! Täitsa maani on põlenud!“

„Aga loomad?“

„Kaija loodab, et pääsesid välja!“

„Uus annetatud maja põles siis maha või?“

„Ei-ei, see vana kuur, kus Alliklepa viimased kiisud sees olid?“

„Ma helistan parem Kaijale ja uurin otseallikast.“




Kaija telefon kutsus pikalt, aga keegi ei vastanud. Alles kolmandal katsel sain ta toru otsa. Noor naine nuttis südantlõhestavalt:

„Ma loodan, et kassid sai välja .......... Maatasa põles kõik. Buss ka. Meil pole enam näituse- ega transpordipuure, kassiliiva, toitu, tekke, patju, kausse .... Kõik põles ära! Me ei saa enam kasse aidata! Ma loodan, et kiisud said vähemalt välja .......“

„Mis seal põlema sai minna?“

„Mitte midagi ei saanud põlema minna! Seal polnud elektrit sees! Küttekoldeid ka mitte! Suitsu kassimajades ei tehta! Välisseinad olid vettinud ja sadanud on ju ka - need niisama tuld ei võtaks! Raudselt süütamine! Milline inimene küll elusad kassid põlema paneb?“

„Ma ei suuda uskuda taolist julmust, kuigi inimesed panid ja panevad ka praegu isegi oma liigikaaslaseid põlema!“


„Ma ei suuda sinuga rohkem rääkida! Ma olen nii kurb! Nii tohutult kurb ja õnnetu, et lausa valus on .....“
, lõpetas Kaija nuuksudes kõne.

Üleeile öösel enne kella kahe helistas heasüdamlik perenaine, kes lubab oma talu territooriumil kasse aidata ja teatas tulekahjust:

„Tulge kohe kohale! Kassimaja põleb suure leegiga!“


Napp pool tundi hiljem olid loomakaitsjad kohal ja nägid pealt totaalset hävingut. Põlesid nii buss, kui seal sees olnud inventar. Vedas, et bensiinipaak ja kaubikus olnud gaasiballoonid ei plahvatanud. Kuuriloks oli peaaegu maha põlenud. Tuleleegid tõusid elektriliinideni ja päästjad lülitasid kogu külast voolu välja.

Eestimaa Loomakaitse Liit tegi politseile hoone süütamise ja mahapõletamise ning loomade tapmise ning vara hävitamise kohta kriminaalmenetluse algatamiseks avalduse. Pollarid käisid juba ka kohal ja lubasid esmaspäeval naasta. Põlenud kasse nad jäänusteks ei pidanud, aga küllap sellele annab vastuse juba põhjalikum uurimine.

„Enam ei julge kasse aidatagi! Pannakse ka talule äkki tuli otsa“, on taluperanaine ahastuses. Ka Kaija on sama meelt, et loomakaitsjana jätkamine on praegu suure küsimärgi all.

„Kogu mu pere tegeles sellega iga päev. Käisime neid püüdmas ja arstile toimetamas. Iga päev anname süüa ja koristame ja otsime uusi kodusid. Nii mõnedki surevad ja ainuüksi see on juba hingele väga raske! 


Ja mida me vastu saame? Ainult süüdistusi, et küll me varastame annetusi! Küll käime nende eest puhkustel! Nüüd pannakse veel loomad põlema ka! Heiks, anna andeks, kui ma pooleli jätan. Kuidas sina üldse seda kestad? Ma esmaspäeval annan sulle oma lõpliku vastuse ........“

Ei taha Kaija lootusi purustada, aga ilmselt ükski nurrumootor ellu ei jäänud, sest penoplast eraldab põledes mürgiseid gaase. Lisaks võtavad leegid totaalselt kõrge temperatuuri. Ma pole muidugi ekspert, aga nii olen ma vähemalt kuulnud ....

„Mina heameelega ajakirjanikega ei suhtleks, sest eilne valu ja kurbus on tänaseks asendunud vihaga ning ma ei tea, kas suudan pea selge ja emotsioonid vaos hoida. Sa lubasid rohkem mitte intekaid anda, aga räägi minu eest! Ma väga palun!“

„Kas ma isegi suudan korrektseks jääda, aga ma räägin siis ise. Sina lülita telefon välja ja sõida kuskile ära. Küll ma ise klatin, ära mõtle selle peale ja rohkem sapsi!“


Mõned kindlasti parastavad ja tänitavad. Teised on aga kurvad ja töttõelda ma ei taha ega suudagi tajuda seda valu, mida tunnevad Kaija ja ta pere, kes kiisude eest hoolitsesid. Ei maksa vast praegu mainidagi, aga kui Kaija siiski jätkab „Kassiabi“-töörühma vedamist, siis igasugune kiisudele mõeldud abi on väga-väga teretulnud. Meil pole enam midagi!

„Põle põrgus paha inimene samamoodi nagu need kiisudki, keda sa põlema süütasid!“, tahaksin ma lausa röökida. Arvatavasti läheksin siiski üksjagu kaugemale, kui sõnasõda! Viha mu sees on lihtsalt nii suur, et ajab lõhki! 

Eesti ajaloo suurima Alliklepa kassikoloonia likvideerimine sai paha käe läbi leegitseva lõpu, sest kümnest kiisust kaheksa olid just sealt pärit. Neist kahe vastu tunti huvi ja järgmisel nädalal oleksid ehk nemadki uude koju saanud ....