Laste kohta ei tohi midagi öelda ja see on ka igati mõistetav. Samas pole jällegi normaalne, et nad võivad kasvõi pommivöödega ringi joosta või tänavatäie rahvast maha lasta, aga sa ei tohi mainida isegi nende nimesid mitte. Koolivägivallast ma ei hakka rääkimagi. Siin kehtivad samad reeglid.
Ma siiski rikun veidi seda tabuteemat ja võtan sedapuhku natuke, rõhk sõnal natuke, sõna. Tõsi, teen seda otseselt alaealiste täisnimesid paljastamata ja jään erandkorras delikaatseks.
"Minu poeg Carl kurtis, et meie kass Pätu on mingi plögaga koos. Kui ma töölt koju
jõudsin, siis ei pööranud sellele kohe tähelepanu. Kui mõne aja pärast Pätu väljaküsis, avastasin miks ta märg on. Laste täditütar ütles, et naabriposs Aleks lasi ta õliga üle. Oli olnud mingi sprei-tüüpi pudel.
Helistasin siis kohe Aleksi ema Maarika M-le, aga tema vastus tekitas hämmingut:
"Ise sa viskasid oma kassi välja! Üks kass on sul toas ja teise viskasid sa kodust välja!"
Nägin ka Aleksit ennast ja küsisin poisi käest otse kas ta valas mu kassikese õliga üle?
Ta eitas julma teguviisi ja väitis, et oli sel ajal hoopis bensukas. Soovin ,et see juhtum
läheks käiku. Kuna järgmine kord panevad äkki kassile tule otsa. Nende laste puhul
ma ei imestaks enam millegi üle! Politsei on juba nii poisi kui vanematega rääkinud ning ta tunnistas kõik üles!"
ma ei imestaks enam millegi üle! Politsei on juba nii poisi kui vanematega rääkinud ning ta tunnistas kõik üles!"
Just sedasi algas Lääne-Virumaal, ühes Rakke valla külakeses elava kassiomaniku murekiri nii politseile kui mulle. Rääkisin prouaga ka telefonis ja ta oli naabripoisi tegevuse tõttu väga häiritud.
"Selle jõhkra poisi ema veel õigustas oma last ja väitis mullegi, et ma ise olen süüdi, et kassi välja lasin. Maal käivadki loomad vabalt ringi! Ja kas siis õues vabakäigul olevat kassi võib kiusata ja piinata."
"Määruse järgi ei tohi ükski loom ilma omanikuta väljas käia, aga loomulikult ei anna see kellegile, sealjuures ka lastele, mitte mingisugust õigust loomade kallal omavolitseda."
Õnneks lapsed väga tihti loomi ei piina ja kõige võikamad lood jäävad mõne aasta taha, mil siis Viljandi jõnglased kajakapojal silmad välja torkasid ja linnu seejärel põlema panid. Tallinnas Mutsjõe kandis panid põnnid samuti kas kajakale või varesele (ei mäleta enam täpselt) tule otsa.
Nädalapäevad tagasi vapustas inimesi aga sotsiaalmeedias pisikest chihuahuat kiusanud laps. Liit tegi politseisse avalduse ja selgus, et tegu oli kõigest kümne aastase põnniga. Rääkisin ka tema emaga väga pikalt ja tuli välja, et olime lausa paar aastat tagasi koos Mustamäe koeraomanikke ühe mürgitaja eest hoiatanud.
"Ma olen täiesti šokis kui seda videot nägin. Poeg tegelikult väga hoiab seda oma koera ja nad on lahutamatud. Nüüd vähemalt tean millega ta Facebookis tegeleb ja milliseid roppe sõnu seal lapsed kasutavad."
"Ma küsiksin esimese asjana hoopis seda, et miks kümne aastasel üleüldse Facebooki konto on?"
"Ma ei tea? Kogu nende klassi õpilastel on kontod olemas ja nii ei keelanud mina ka. Oleks ma vaid teadnud millega nad seal tegelevad."
"Mida poiss ise ütles põhjenduseks?"
"Ma küsisin temalt, et miks ta ei pannud neid videosid üles kus nad koos magavad või mängivad?"
"Ja mida ta vastas?"
"Ta vastas, et taolisi videosid ei laigita ehk et tal oli soov teistele meeldida."
"See on tõesti imelik, et just jubedused lähevad rahvale peale. Tean seda oma reporteri ameti tõttu imehästi. Veri, sitt ja pisarad! Need müüvad hästi ja vaatajareitingud on laes!"
"Nii ta on, aga koerakesega on kõik hästi. Ta ei pelga selle vahejuhtumi tõttu poega ja on sõbrad edasi. VTA ja erapooletu loomakliinik kontrollisid koera tervist ja kõik on korras. Politsei lastekaitsetalitus suhtles meiega ja poiss on praegu vastavate arstide kontrolli all. See kõik on väga jube ja poeg on täiesti "lukus", aga me täidame kõik korraldused, mis meile tehakse ..."
"See on tõesti paras peavalu, aga vaadake seda asja ka teistpidi. Minu arust on see hoopis hea, et kõik nii varakult välja tuli. Esiteks te teate nüüd millega lapsed seal Facebookis tegelevad ja saate kontrollida. Teiseks ei lähe te poeg ehk umbes viieteist aasta pärast inimese tapmise pärast vangi, sest paljud mõrtsukad alustavad just loomade piinamisega. Te saate seda kõike nüüd vältida ja vastavat abi otsida!"
"Häbi tahab ära tappa!"
"Elate üle. Ka mina kannan vähemalt Eestis elades eluaegset karistust naisepeksu tõttu, mida ma tegelikult ei teinud. See on kordades hullem ja uskuge mind, et saate hakkame. Varsti on kõik unustatud, sest räiget piinamist ju polnud. Oli vaid nõme väntsutamine ja "kõva mehe" ähvardused. Lapsed on teinekord lollid ja üritavad populaarsust võita üsna haiglasel ja jabural moel!"
Ka "Delfini" jõudis hiljuti üks rannas toimund juhtum, milles peaosalised olid just lapsed. Olen Delfi toimetaja ja meieni jõudis selline olukorra kirjeldus ning paluks teie kommentaari.
"Olime sõpradega Haabneeme rannas ja märkasime kahte tüdrukut vanuses umbes 6-8 aastat, kellel oli kaasas väike koer. Märkasime, et koera hoiti valesti, teda väntsutati ning nad jätsid merevees supelnud koera rätiku peale külmetama. Kui koer oli mõnda aega üksi rätikul värisenud, tulid tüdrukud tagasi, vaatasid, et koer on liivane ja vedasid teda rihmaga mööda liiva looma vastutahtmisel uuesti külma vette.
Koer üritas veest välja joosta aga tüdrukud tõstsid teda rihmaga õhku ning viskasid jälle vette. Veest välja tulles panid tüdrukud koera rätikule ning läksid ise kaugemale mängima. Koera juurde tuli lõpuks laste isa, keda nähes koer rõõmsalt talle vastu jooksis, kuid mees tõstis ta vihaselt rätikule tagasi. Kui koer jälle rätikult ära tuli, lõi mees teda vastu nägu nii, et koer niuksus ja kukkus rätikule tagasi.
Pärast seda helistasime loomakaitsesse, kes palus meil politseisse helistada. Rääksime politseile kogu loo, nad lubasid tulla, aga ei saabunudki. Kui politsei ootamisest möödus umbes 40 minutit, mille ajal olid tüdrukud jälle külmast värisevat koera vette visanud, läksime rannavalvesse. Rannavalve läks isaga rääkima, kuid peale paari lauset läks rannavalve ära ning ütles, et midagi ei saa teha ning mees võttis koera ja läks tüdrukutega kuskile eemale põõsaste taha.
Kahju, et politseid ei huvita, loomakaitset ei huvita ning ükski suurem inimene midagi ei teinud. Ise me nendega rääkida ei saanud, sest nad olid venelased ning me ei osanud vene keelt. Kahjuks rikkus meie toreda päeva ära see koera piinamise vaatamine, teades, et me proovisime midagi teha, aga abi ei tulnud kuskilt."
Minu küsimused:
*Kas ja kuidas peaks sellises olukorras pealtnägija käituma?
*Mida saab või ei saa antud juhul teha loomakaitse liit?
*Kas ja kuidas sellistele väljakutsetele reageeritakse?
*Kui tihti selliseid kirjeldusi ette tuleb?
Kui küsitakse, siis tuleb vastata ja sedapuhku on mu vastus teie ees pikemalt kui veebis lugeda saite.
"Antud olukorras tuleks sekkuda ja koeraomanik korrale kutsuda. Kui see ei aita, siis teavitada politseid, kellel on õigus ja kohustus ka loomadevastaseid väär- ja kuritegusid ära hoida. Kahetsusväärselt antud juhul politsei ei reageerinud ja jättis nii teataja kui koera abita.
Loomakaitse liit on võimalusel ka sellistel juhtudel reageerinud. Ometigi peavad inimesed aru saama, et vabatahtlikkusel põhinev loomakaitse ei saa olla väga operatiivne, sest kõik vabatahtlikud käivad ju põhitööl ega suuda kiiresti reageerida. Lisaks on vabatahtlikel täpselt sama palju õigusi kui tavakodanikel ehk, et kellegi korrale kutsumiseks neid õigusi polegi ja kõik põhineb kodanikujulgusel ja -aktiivsusel. Seega tasub alati ise sekkuda ja püüda olukord lahendada. Seda muidugi juhul kui enda elu ja tervis ohtu ei satu. Kindlasti on kasuks ka filmimine ja pildistamine, et hiljem oleks politsei poole pöördumisel tunnismaterjal olemas.
Loomakaitse Liit saab aastas umbes 3-5 teadet juhtumite kohta, mil väikesed lapsed väärkohtlevad loomi. Enamasti annab tulemuse pelgalt vanematega suhtlemine, kellel pole aimugi kuidas nende võsuke pere lemmikloomaga väljaspool kodu käitub. Selle ehedaks näiteks on möödunud aastal Lasnamäel toimunud vahejuhtumid, mil laps oma koera jalutuskäikude ajal togis, tiris ja lausa jalaga kolkis. Vanemad olid šokis ja lubasid olukorraga tegeleda. Tundub, et ka tegelesid, sest enam pole naabritelt kaebusi laekunud.
Pärnumaal toimunud väikese koera järjepideva väärkohtlemise kohta tegi liit aga politseile avalduse ning selle perega tegelesid edasi juba vastavad spetsialistid. Alati pole tegu aga pahatahtliku väärkohtlemisega vaid lapsed lihtsalt ei oska lemmikloomaga käituda. See on muidugi kivi vanemate kapsaaeda, kes pole seda siis selgitanud ja ei tasu unustada, et alati vastutab isegi lapsele võetud looma eest täiskasvanu ehk lapsevanem.
Kõige eriskummalisem kaebus tuli aga mõned aastad tagasi Saadjärvelt ja selles väideti, et umbes 3-4 aastane laps soovis inimeste silme all oma bolonka-laadset koerakest uputada. Vanematega vesteldes selgus, et uputamiskatsega siiski tegu polnud vaid laps soovis hoopis koos koeraga suplema minna ja tiris ta jõuga vette.
Inimestele jättis see väga jõhkra mulje. Minu põhiküsimus polnud antud juhul siiski koeraga seotud vaid see, et miks lastakse nii väike laps üksinda järve äärde suplema? Vanemate vastus, et maja asub mõnesaja meetri kaugusel kaldal ja nii on sealkandis alati asjad käinud, oli rohkem kui veider. Selle juhtumi kohta liit politseile avaldust ei teinud ja loodame, et ema peab oma lubadust ning oma võsukest nii üksi kui koos koeraga enam järve äärde ilma järelvalveta ei luba."
Inimestele jättis see väga jõhkra mulje. Minu põhiküsimus polnud antud juhul siiski koeraga seotud vaid see, et miks lastakse nii väike laps üksinda järve äärde suplema? Vanemate vastus, et maja asub mõnesaja meetri kaugusel kaldal ja nii on sealkandis alati asjad käinud, oli rohkem kui veider. Selle juhtumi kohta liit politseile avaldust ei teinud ja loodame, et ema peab oma lubadust ning oma võsukest nii üksi kui koos koeraga enam järve äärde ilma järelvalveta ei luba."
Ka mu enese koolipõlvest tuleb meelde aga järgmine loomapiinamislugu. Olin siis teises või kolmandas klassis ning Õismäed alles ehitati. Klassivennad-trennikaaslased Sulev ja Margus kukkusid ühel heal päeval teiste poiste ees kekkama:
"Turnisime Õika ehitustel ja püüdsime kinni kaks kassi. See kelle üheksandalt korruselt alla viskasime, jäi ellu. Kräunus ja luud olid vist purud, aga ellu ta jäi! Viiendalt alla visatud kõuts suri aga paugu pealt. Täitsa pekkis ja väga äge oli!"
Asi lõppes kaklusega ja kuna algklassides olin veel üsna kleenuke, siis tappa ma sain. Mõned aastad hiljem püüdsid samad tüübid aga Kääriku lähistel Piiri spordilaagris kinni konna, kellele pisteti õlekõrs peesse ja vaene elukas puhuti täis. Oi mul oli sellest paisunud ja vaevlevast krooksujast kahju! Jälle läks löömaks, aga sedapuhku ma tappa enam väga ei saanudki. Kus kohast saab alguse kurjus?
Kurjus saab alguse ühest Kose valla lasteaiast, mille kasvandikud konna elusast peast kasvataja silme all maha matsid. Viimane kartis isegi keelata! On ikka ajad!
Kurjus saab alguse ühest Harjumaa koolist, mille algklasside lapsed konni laiaks astusid ja selle üles filmisid ning paljude eakaalsaste heakskiidu pälvisid.
Kurjus saab alguse sellest Viljandi isast, kes käsibki kõik kajakarajakad maha lüüa ning kelle tõekspidamise järgi lapsed talitasid.
Kurjus saab alguse ka ühest Pärnumaa taluperenaisest, kelle iga aastase rutiini juurde käib kassi- ning koerapoegade uputamine. "Mingu need loomakaitsjad õige oma jutuga per*e! Nii on inimene aastatuhandeid talitanud ja kuskohast mina vaene vallasant selle loomaarsti juures lõikamise raha peaks võtma?!"
Äkki saab kurjus aga alguse just Sinu kõrvaltoast, kus võsuke Facebookis "kõvat tüüpi" mängides valimatult ropendab ja loomade tapmist ning piinamist kirjeldab.
"Oi-oi-oi! Mina usaldan oma last ja tema nii küll ei tee!"
"Õige! Sinu ei laps ei tee! Ja minu laps ei käitu niimoodi! Loomulikult me usaldame ja sama loomulikult on meie lapsed head ja ainult head! Aga äkki peaks siiski kontrollima?"
"Oi-oi-oi! Aga see on ju nuhkimine!"
"Jah, võibolla on see nuhkimine. Võibolla on aga hoopis iga lapsevanema kohus teada mida ta järeltulija netiavarustes või väljaspool kodu teeb! Kontrollimine võib tunduda nõme, aga veel nõmedam on politsei lastekaitsetalituse inimestele oma hoolimatuse tagamaadest aru anda. Veel nõmedam on käia oma lapsel psühhiaatriakliinikus või kunagi hiljem hoopis vanglas külas või olete teie teist meelt?"
