28. aprill 2016

"Moor ahistab ikka täiega!"

Järgmiseks nädalaks lubavat paarkümmend soojapügalat ja see tähendab seda, et mooriga läheb jälle kevadiseks madinaks mu soengu üle. „Las ikka tukk olla alles! Ole nagu jürgenfogelil! Siis on nummi! Siis on armas!“

„Kuradile see koogelmoogel oma nunnu soenguga! Tahan olla kiilakas! Ja et oleks žiletiga aetud!“, see on minu moto.  Endal jupi maad ju lihtsam olla selle palavaga. Kammima ka ei pea. Lisaks hoian šampooni pealt suvega vähemalt odavama masina raha kokku. Nagu isegi näete on plusse kuhjaga, aga ………..



Paraku on mu nägu juba soenguga parajalt „raskendav asjaolu“ ja kiilakana näen ma välja pesuehtsa retsina. See on tõsi ja sellega on muidugist paras jama! Näiteks üks mu tuttav, kelle eluke on ka tegelikult möödunud laias laastus nagu Leninil, vanglast vanglasse minnes ja tulles, võib küll kiilakas olla ja kõik kiidavad takka – näe sportane tuleb, tubli atleet! Nii aga kui mina karvamaril luban julgemaid lõikeid teha, siis ei saa enam tänaval käiagi –pollarid viskavad kohe siruli, kukuvad relvadest sihtima ja pärivad millisest vanglast ma ää põgenesin? No kurat küll ja püüa siis normaalseks ja rahulikuks jääda!

Vello Orumets laulis ju ka ühe tuntud laulus, et:

„No rannapiiga, rannapiiga, kuula mind ja pane hästi tähele

kui lähed mehele, siis ainult minule

mul on suures paksus kuusemetsas oma maja, grammafon ja seinakell

üks kukk ja kana, loomulikud lokid ja süda hell“

Muide tüüp oli täielik kiilakas, kui ta seda laulis ehk teisisõnu ta lausa valetas rahvale! Mul on ka kurat võtaks, kukk ja kana ja loomulikud lokid ja hell süda , aga ikka ei tohi kiilakas olla? Aga Orumets tohtis, aga moor oli siis vait nagu kult rukkis!

Lohutage vähemalt mind või muidu ajan hoopis moori kiilaks!