"Kellele kemmerg, kellele sünnitusmaja"

Kemmerg. Üks ilmatumalt hädavajalik kohake, mille järel just reisul või matkamas olles suurt igatsust tunned. Kes käinud, need teavad. Et mul ikka kodusem tunne oleks, siis Ruts ja Nõps etendavad kannatamatuid hädalisi, kes ukse taga järjekorras seisavad. Avalike käimlate värk.

Elus on aga kõik suhteline. Ühe jaoks sitamaja, teisele sünnitusosakond. Linnuke on juba üsna ära harjunud ja ühel korral jäi isegi pesale. Me teeme käbe ka, et mitte pikalt segada. Õnneks on siin vaikne koht, kus inimesi ei käi - kolme päeva jooksul pole ühtegi näinud. Need pojad saavad rahus munast välja suurde ilma tulla.

"Elu pisikesed rõõmud"

Olen ikka soovitanud, et suurelt unistamise kõrvalt tasub märgata ka pisikesi rõõme, mida eluke igapäevaselt hulganisti pakub. Ole vaid meheks ja märka!

"Kuskil siiski kehtib ka pesitsusrahu"

Sama mätta teine kallas. Saaremaast siis jutt. Loodus hoopis teine, kuigi vahemaa pea olematu. Imeline.

Loomad ikka need, mis kõikjal. Küll aga pesitsevad siin lisaks luikedele veidi teistmoodi sulelised kui näiteks Sõrves.

"Väärtustame Eesti puitu, sest Rootsi katlad on meie puitu väärt!"!

Räägin teile ühe loo, mis juhtus sügaval nõuka-ajal. Tööpuudust polnud ja plaanimajandus oli Jumal, mille vastu eksida ei tohtinud. No ja vedasid Saaremaa veomasinad puidukoormaid Maardu lähistele vastvalminud uude sadamasse. Nädal aega uhasid ja mandrilt toodi autosid juurdegi, sest oma jõudeudega hakkama ei saadud.

Lõpuks oli laev silmini palke täis ja kapten andis käsu:

"Topeltagent"

Superluuraja Stirlitzi korterstaap.

1. Kell 23.36. Asukoht teadmata.
2. Palus mul vene luure jälgida NATO allveelaevu. Loomulikult raha eest. Jälgin.
3. Palusid ameeriklased jälgida vene allveelaevu. Loomulikult raha eest. Jälgin.
4. Topeltburger on hea. Topelt whisky on hea. Topeltagent samuti.
5. Palusid venelased, et ma jänkidele nende liikumistest ei räägiks. Loomulikult raha eest. Rohkem ei räägi.
6. Ameeriklased palusid sama ja maksavad. Nüüd istun ja jälgin, aga olen vait nagu kult rukkis. Kõik maksavad ja mitte vähe. Vaikin nagu haud. Maailma parim töö!

"Elu vana koeraga. Vol.19"

Nõps tegi eile pärast südaööd korraliku ehmatuse - va tõbras hakkas ää koolema. Ei liikunud ja oli üsna abitu. Tuli tõsta ja abistada, sest ramm sai otsa ja luud ei kandnud.

Ega siin ka arstidest enam suurt abi ole, sest vanuse vastu nad ei saa. Lisaks tal ka see selgroojama ehk hobusesaba sündroom, mis maakeeli tähendab seda, et üle selgroolülide kasvab luu, mis ükspäev surub närvid kokku. Siis on pekkis ka - jäsemed ei tööta ning "jäägid" jäävad väljutamata.

"Paljastatud! Olengi loomapiinaja!"

Olen räme loomapiinaja! Koerad on õhtuks nii "süldid", et jõua liigutadagi. Eks me müttame ka korralikult ringi ja linnakoerte jaoks on see paras šokk või kõikide unistuste täitumine. Nõps norskab nii valjult, et taevas kajab. Paras neile - aasta otsa mul ajusid kottinud ja nüüd saavad täie rauaga tagasi!

Jõudsime Eesti otsa. Mitte üks samm ei tohi rohkem teha, sest kohe kukud üle ääre. Jäängi siia vähe pikemaks, sest enam paremaks minna ei saa kui just kuskil paljad näkid kaldale ei uju.
Ruudile panin jooksutrossi otse merde. Silmus on ümber ühe kivi, aga pole vist vajagi - ei usu, et siin suurt loomade liikumist on. Kits ja põder siia ei tule, sest pole miskit süüa, aga rannaniidu hooldajad veised on ikka platsis.

"Patukahetsus"

Sattusin raadiumit "Sky Plus" üle jupi aja kuulama ja sääl selline tore mäng nagu "Patukahetsus" või "Pihitool" või miskit taolist. Räägid aga patu hingelt, saad andeks ja elad parema inimesena edasi.

No ma siis pihin ka, kuigi tegemist pole teab, mis suure patuga. Ühesõnaga lõin naabrimehe maha. Polnud teab, mis suurem asi naabrimees. Eit tegelikult. Õel ja pahatahtlik eit, kes kõiki kõigile taga kirub, aga nina ees naeratab. 

Tahtsin talle mullu jõuludeks isegi rinnahoidja ja seeliku kinkida. Vat selline mees ja koksasingi maha. Süütu koksamine nagu Munadepüha ajal, aga patt ei seisnegi selles.

"Argpüks Ruudi"

"Kuule Nõps! Äkki ikka ei tasu? Tuleb veel ilge jama!", manitseb Ruudi tagaistmelt ettevaatlikult.

"Ära ole selline lödipüks! Ole mees! Ma olin juba tuhat korda sõitnud enne kui teie juurde kolisin. Tule parem pedaale vajutama - ma nendeni hästi ei ulatu!"

"Mis juhtus? Kiisu jalad olid täiesti pooleks justkui raiutud!"

Talumatu piin, jõhkrus, julmus ja sada sarnast sõna veel. Kümnete meetrite kaugusele leviv raipe ja mädahais on selle kõige kõrval tühiasi, mida see vaene kiisuke enne päästvat eutanaasiat tundma pidi.

See õnnetu loomake jäi silma Harjumaal, Kose vallas, Habaja kandi ühe lauda juures. Komberdas, aga luuköntidel sööma ja peale vaadates ei hädaldanud millegi üle. Lasi paigi teha vahest harva, aga kätte end ei andnud.

Ehk isegi põhjusega, sest ühe külajutu järgi olevat tal jalalabad otsast raiutud. Faktitõestust ja nimesid muidugi ei teatud. Raiumine on vähetõenäoline, aga inimestele juba meeldib teinekord liialdada ja asju hullemaks rääkida. Palju usutavam on, et ta jäi püünisraudadesse või mingi liikuva masina vahele, mis mõlemad tagajäsemed otsast lõikas.

"Hurraa! Kutsikas Mia operatsioon möödus edukalt. Vajame abi arve tasumisel!"

"Tee kõik, mis sinu võimuses, et seda kutsikat päästa! Ta on ikka eriline koerahakatis ja väärib uut võimalust. Ta on kohe nii, nii, nii, et mul pole isegi sõnu. Meil siin jäävad käed lühikeseks", palus Valga loomakliiniku arst dr. Jaan Luht.

"Eks nad kõik vääri uut võimalust ja ei me loomadel vahet tee kui vaid pappi oleks nende kõigi raviks", andsin lubaduse, et Loomapäästegrupp vastutab edaspidi Mia eest ning tagab parima saadaoleva ravi, hoolitsuse ja uue armastava kodu leidmise.

Suvi on säherdune aeg, mil abivajavate loomade "mass" kasvab nii üle pea, et isegi parima tahtmise juures ei jõua neist kõigist lugusid vorpida. Ja kes see ikka kenal ajal arvutis passida tahab? Eks ole? Nii mul eneselgi, aga võtan täna-homme end kokku ja püüan vähemalt mõnedki neist teieni tuua.

"Üksik Robinson"

Peesitan siin üksikul saarel nagu Robinson. Mitte päris üksi, sest kolm inimest kolme päeva jooksul on samuti siia sattunud. Eile õhtul tuli veel üks paarike päikeseloojangut ja teineteist nautima.

"Armunud", öeldi vist vanasti taoliste kohta. "Tulevased lahkuminejad", oleks siiski vast õigem. 

No ja suudlevad need ohmud seal kalda peal. Hea, et vette ei kukkunud. Ma ei saa mitte vaiki olla kui ülekohut, lausrumalust või ilmselget ohtu näen. Nii ma läksin ja käratasin:

"Linna me rohkem ei tule!"

"Linna me rohkem ei tule! Mitte kunagi! Võite meid koos bussi ja merega maha matta kui soovite!"

Päris äge uus kontor. Mulle küll meeldib. Aken puha mere peale. 

Ahh, et kus ma olen? Aga vat ei ütle, tulete veel ka uude salapaika kohale. Mida ma teid ikka kiusan - Kohila lahe ääres peesitame nüüd mõnda aega. Pärast Raplat noh, see meri vasakut kätt.

"Puhkus pekkis!"

Loomapäästegrupi bossid on läbinud range KAPO ja NATO kontrolli ning omavad isegi suuremat ligipääsu riigisaladustele kui meie riigijuhid. Proua Peaminister näiteks ei tea, et ka Eestil on niì tuumapomm kui ühte rabasse peidetud UFO-de maandumisplats. Meie teame. Ai pekki! Lobisesin välja, aga jäägu see meie ja Delfi lugejate vahele.

Ja helistas eile üks NATO juhtvõll, kelle pagunitel on tähekesed nii suured ja rasked, et vaene mees on lausa kängu nende all vajunud.

"Ohh neid unistusi lapsikuid!"

Oli mul üks kiiks pikki aastaid. Või õigemini lapselik salaunistus ja nimelt soovisin päikesetõusu aal järve pääl hommikukohvi juua, suitsu kimuda ja omi mõtteid mõlgutada. 

Nüüd vanuigi ostsingi kummipaadi 74 euro eest ja tegin ära. Tundus nii odav, et ei uskunud oma silmi ehk poolteist plokki suitsu.

Ei-ei! Nii laineid ei löö. Alustan uuesti. Nüüd vanuigi ostsin jahi 740 000 euro eest. Hakkab looma. Annetusi väga ei varastanud, aint kaks kolmandikku. Nüüd läks uimasel lugejal vererõhk lakke. Guud, veri guud!

"Valgus ja varjud"

Kesksuvel maandub põlev taevane kera täpselt selle 500 meetrise "vanni" keskele. Nagu isegi näete, siis natuke on veel aega.

Vanasti vaadatagi kella taevast. Meenub lugu oma onust, kellel oli Leevre küla esimene käekell. Küll oli uudistamist ja kahtlemistki, et egas see mingi petukaup ole?

Ja niitsid mehed soo peal loomadele allapanu kui naabrimees korraga onult kella küsis.

"Kell on kaks", vastas ta uhkelt oma ajamääramismasinat vaadates.

Meie papa ei uskunud ja viskas pilgu päikesele:

"Umbes kaks võib olla küll. Lähme lõunale, varsti toob memm kehakinnitust."

Pärast lõunat oli vaja leiba luusse lasta. Umbes nii tunnike. Tõmbas aga soni silmile ja magas kut laps kase all. Ühel korral juhtus aga nii, et rästik tuli taadi rinnale ja tõmbas seal kerra. Tark elajas soojendas end päikse käes ja inimkeha küttis ka altpoolt.

"Mõrvar sai tuvastatud"

"Mõrv! Pole vähimatki kahtlust, et siin on toimunud mõrv", konstanteeris Läänemaa eriti raskete kuritegude juhtivuurija Nõps fakti.

"Paraku on kriminaalne kontingent piisavalt rumal, et jälgi mitte maha jätta", nõustus tema asetäitja Ruudi, kes operatiivselt kodanik Mõmmiku jäljed tuvastas.

Ohver, Sooniste sovhoosi endine karjak, 82 aastane pensionär Lembit Ohakas on kadunud juba möödunud esmaspäevast saati ning leskprouast süvausklik Elviira näeb selles taevaste jõudude kättemaksu:

"Mets pole normaalsete inimeste koht!"

Vähe närvi ajab! Linnarahvas tuli metsa puhkama, aga see meeletu lärm ja hüsteeriline kisa!
Hommikul jooksis jänes pool viis mütt-mütt-mütt nii, et maa vappus. Mitte jänes vaid elevant! Siis tuli kits oma vastiku jõnglasega mää-mää.

Kahju, et Ruudi ja Nõps masinas olid. Nad oleks teinud neile kiskjatele mää-mää. Päris hirmus oli surmaga tõtt vaadata. Ja nüüd polnud jahimehi kuskil!

Suured tänud "Sarapuu Kirbukas"!

Praegu on vast kõigil väheke kitsas käes. Loomapäästegrupp pole erandiks, sest pesitsus- ja poegimisajal saavad me vabatahtlikud joosta kut hullumeelsed. Nõrgemad löövad käega, tugevamad jätkavad hambad ristis julma saatust kirudes.

Loomi-linde tuleb nii palju peale, et lugusid neist ei jõua vorpida ka parima tahtmise juures. Ja isegi kui kirjutatakse, siis ega see annetusi väga too. Nõme aeg praegast. Otsa lõppenud elukaid ka palju, aga ei hakka neid igati positiivse loo sees loendama.

"Külmkapi naine"

Käisin täna meie pere kalli memme juubelil. Tiksus ette juba 160 või veel rohkem. Proua eksproviisor ja külalisedki kõik arstid. Toitu maa ja ilm ning juubilar pakub kõigile kaasagi.

"Pange sügavkülma! Pärast hää võtta!", pakub ta lahkelt.

"Me hoiame ka sügavkülmas ja ei riku sugugi maitset. Kui isu peale tuleb, võtad sulama ja täitsa värske tundub", teab üks külalistest, sama auväärt eas proua rääkida.

"Just, just, just!", kiidan takka.

"Maailma kõige viletsam kaardilugaja"

"Nõps! Ära vaeva end ja mine keera voodisse magama!"

"Ma pole unine! Sa ei saa minuta hakkama! Pean ikka teel pilgu peal hoidma!"

Loomad on ikka vahest nii naljakad. Keeraks siis kas või istmele kerra, aga näh kangekaelne võitleb parema homse ja kodumaa eest.

"Kooselamise teenuse pakkuja?"

"Ära kamanda! Ma pole su naine!", nähvas sõbrants hommikul.

Tõsi. Ta polegi minu vaid meie kõigi naine. Ka mina pole kellegi vaid kogu ühiskonna oma. Kuidas siis aga kutsuda, et kõik rahule jääksid?

"Proua teenusepakkuja?"

Jep, see on igati sobiv vast küll. Ärge pange tähele. Ma lihtsalt valjult arutlen salaja omaette koos teiega avalikult.

"Mõlemad punapead, Nooruke Uku ja vanurist kiisu vajavad teie abi sõbrad!"

Aastane Uku sai täna õhtupoolikul Kose-Ristil ühelt autolt paugu. Juht sõitis pidurdamata edasi, aga kinni pidas tema järel sõitnud masin, kes kiisu teelt ära toimetas. Ole sa meheks Madis Maiste ja oleks vaid sinusuguseid inimesi rohkem!

Gängi verivärske täiendus, kooliõpetaja Liisu Kütisaar startis kohe kui teadet nägi, sest elas kõikse lähemal. Tanel Veskimäe liikus Tallinnast vastu ja niimoodi hoidsime hulga aega kokku.

Loomade Kiirabi Kliiniku tohtrid olid erakorralise kiisu vastuvõtuks valmis ja dr. Liis Poopuu hakkaski koheselt pihta - valuvaigisti, kerge narkoos, röntgen ehk kõik-kõik-kõik, mida sellises seisus patsient vajab. Ukul vedas - ainult alumine lõualuu puru, mis meie keeles tähendab üsna kerget pääsemist. Jääb elama! Hurraa!

Karin Kaljas: "Peenardesse tulnud loomad lõigaku käpad katki!"

Lugege ja mõelge kaasa, aga just selline postitus antud proualt mõned tunnid tagasi Facebooki Tarvastu grupis tehti. Naine sätib tõestuseks ka fotod, kus klaasikillud oma ohvreid ootavad kenakesti ilmarahvale vaatamiseks. Jätan kirjapildi muutmata ja ärge palun ilkuge, et emakeele omandamine potentsiaalsel loomavigastajal pooleli jäi:

"Nüüd on nii, et mina kasvatan oma põllumaal toitu ja ei soovi, et mingid loomad seal jätkuvalt jooksevad .Ja kuna ma öösel ega hilisõhtul või siis vara hommikul aias ei viibi pean abinõud tarvitusele võtma. Nimelt olen oma peenrdesse paigutanud klaasikillud.

Siit ka minu soovitus ära lase oma looma aiamaadele jooksma. Võib juhtuda, et ta saab vigastatud käpad omale .Mina tean kus killud asuvad aga paha aimamatult loom kes seal jookseb ei tea."

"Mina, bioloogiline ülevaktsineeritud inimpomm"

Paljud teatavad koheselt, et on tublid ja said vaktsiini naha vahele. Õige kah, siis teistel hea teada. Oluline teave. Isegi väga. Vaatad, aga Fuckbooki ja tead koheselt, et võib semmida küll.

Raporteerin nüüd pidulikult ka, et ma samuti nagu tubli ja peaaegu ohutu. Sain eile lausa kaks sutsakat korraga ehk kahe batsilluse vastu. Mõni kogub marke. Mina vaktsineerimisi. Neid juba õite palju: tripper, marutaud, ebola, süüfilis, teetanus, kollapalavik, puukentsefaliit, malaaria, lauslollus jne.