"Armunud", öeldi vist vanasti taoliste kohta. "Tulevased lahkuminejad", oleks siiski vast õigem.
No ja suudlevad need ohmud seal kalda peal. Hea, et vette ei kukkunud. Ma ei saa mitte vaiki olla kui ülekohut, lausrumalust või ilmselget ohtu näen. Nii ma läksin ja käratasin:
"Mis sa mees teed? Topid elusale inimesele keele suhu! Lolliks läksid või? Lõpeta kohe ära! Ja käsi võta tagusmendi pealt ka ära! Ise sööd nende kätega!
Paari kuu pärast on nagunii kiun ja hädakisa taevani kui loll üks või teine on ning siis juba titt ka taga. Te pole ju enam nii noored, et matsu ei jagaks. Sina mees mine uju Hiiumaa poole ja sina naine mina vuta-vuta koju tagasi. Hiljem tänate!"
Ei saa siin ka rahu, aga ligimest peab armastama ja talle alati appi minema kui häda käes. Mis teha? Olen juba loomu poolest selline abivalmis tüüp! Ja nii nad läksid tänutundest õhetavalt palju kindlama ja rahulikuma tuleviku poole. Tõsi, mees merde küll ei roninud, aga vähemalt käest ei hoidnud enam kinni. Asi seegi! Täh, tegin pilti ka. Kell on peaaegu kaks öösel. Mõnus.
