"Ohh neid unistusi lapsikuid!"

Oli mul üks kiiks pikki aastaid. Või õigemini lapselik salaunistus ja nimelt soovisin päikesetõusu aal järve pääl hommikukohvi juua, suitsu kimuda ja omi mõtteid mõlgutada. 

Nüüd vanuigi ostsingi kummipaadi 74 euro eest ja tegin ära. Tundus nii odav, et ei uskunud oma silmi ehk poolteist plokki suitsu.

Ei-ei! Nii laineid ei löö. Alustan uuesti. Nüüd vanuigi ostsin jahi 740 000 euro eest. Hakkab looma. Annetusi väga ei varastanud, aint kaks kolmandikku. Nüüd läks uimasel lugejal vererõhk lakke. Guud, veri guud!

Esimene hommik läks aia taha, sest nii külm oli ning sedapuhku oleks vaja läinud kasukat ja jäälõhkujat.Teine hommik oli juba etem, sest panin soojemalt riidesse.

Mul on veel üks unistus - delfiinidega koos ujuda. Kuna kogu papp läks luksusjahi alla, siis asendasin delfiinid karpkaladega. Need naabrimehe lemmikloomad on pea sama suured. Lemmikloomajutt on täitsa ilma naljata - need kalad pole püüdmiseks ja söögiks!

Iga päev käisin ikka vähemalt korra vees. Üleeile isegi kolm korda. Üleval juba päris soe, all veel megakülm. Karbid enam külje vastu ei tulnud nagu aastakest kolm tagasi. Ei teagi mis neil viga on, aga toona viskasin nalja, et täpselt nagu koerad sörgivad sabas.

Täna lõppes palja peega silkamine ja kaasaegsete hüvedeta metsiku elukese etapp ära. Nahk tuleb maha nagu ussil. Habe kah põlvini. Pekki küll! Pidin ma nüüd peeglisse vaatama.
Nõps andis käsu kompsud kokku korjata ja teele asuda. Nii me tegimegi.