Joodiknaise käest päästetud Marta: "Ärge hakake kadestama, aga elan teist kõigist paremini!"

"Tule tuppa Marta! Tule tuppa nüüd ometi! Öö on juba käes!", hüüab värske koeraomanik Guido. Marta ei taha aga sellest kõigest midagi kuulda ja punub suure hooga kuuri taha peitu:

"Nalja teete või? Juunikuus on ööd valged ja seda aega on lausa patt maha magada!"

Martat Võrumaale viies sai sellest kohe aru, et koerake jõudis koju. Tuuseldas aga mööda hoovi ringi ja tegi kõigiga sõprust. Minust ta puudust ei tundnud kui ehk ainult alul piidles, et ma kadunud pole ja käis vahest "kontrollimas". Kui jupp aega hiljem ära sõitma hakkasin, siis keeras korraks vaid pead, noogutas nagu hüvastijätuks ja põrutas kassi kiusama.

"Charotte kolis Lääne-Virumaale"

"Süüa! Andke mulle ometigi süüa! Ja pärast seda paitage mind! Kohe palju-palju paisid on vaja teha. Mul on ju käpp nii-nii haige!"

Hurraa ja katame ka ise ka lauad, sest Charlotte hakkas sööma. Pärast operatsiooni Heiki ja Anneli Soolmanni juures toit talle väga peale ei läinud. Anneli vaaritas head ja paremat, aga suurt isu koerakesel polnud. Koerakrõbinad ja -konservid polnud aga isegi nuusutamist väärt.

Arusaadav - uus koht, uued inimesed ja vigastus tegid oma. Küll ta oma tillukeses südames ihkas ka ikka endise perenaise juurde tagasi, vaatamata sellele, et too ta ära andis. Sellised juba loomad on ja vat hoopis lojaalus ja truudus eristavad neid inimestest kõige rohkem, mitte muud iseärasused.

"Gängi uued särgid said valmis"

"Aadu! Tule vaata kvaliteet üle, et need Fifaa omad mingit käkki kokku ei keeranud!"

"Halloo Heiks! Kas ma näen mingi hilbukontrolli moodi välja? Lase vanainimesel magada!"

"Ruudi! Tule siis sina!"

"Nalja teed või? Mina neid selga ei pane! Taguots jääb puhta paljaks ja ilmarahvale näha! Tee tagakäppade jaoks augud sisse ja siis ma võin kanda küll!"

"Õnnelik mees"

"Kuidas läheb?", pärib täna mu hambaarst suure naeratusega.

Ta nimme naeratab, et ma ennast oma puuhammastega kehvalt ja alaväärsena tunneksin! Lajatasin kohe vastu, et teda natukenegi kadedaks muuta:

"Naised ihaldavad, mehed kiruvad ja kadestavad! Kõik on endine"

"Perenaine mõistis oma kiisu surma ja tegi kliinikust vehkat!"

"Ma nii armastan teda, aga ravida ei saa - mees lööb mu maha kui ma nii palju kassi peale kulutan", sõnas eile Raadiku uulitsa aknast alla kukkunud kassi perenaine.

"Aga leppige Valneriga kokku ja maksate vähehaaval tagasi", pakkus Loomade Kiirabi Kliiniku administraator.

"Ei tule kõne allagi, sest siis ma pean ju ikkagi maksma! See ei sobi mulle üldse! Kui tasuta saab, siis võiks veel mõelda, aga kui kauaks fiksaatorid peale jäävad?"

"Lasnamäekad! Kelle kiisu aknast alla kukkus?!"

Täna õhtupoolikul sadas Tallinnas, Lasnamäel, Raadiku 8a/2 asuva maja kõrgel asuvast korterist tumeda mütsuga mööda maad järjekordne kiisu, kes vabalt aknalauale turnima lasti. Korterit me ei tea, aga lugu juhtus trepikoja ees, kus ilutsevad sellised numbrid nagu 61-100.

Sellel kiisul vedas, sest tänavustele "lenduritele" on taolised õhulennud tähendanud suuri piinu ja kablimatsu. Suur isane kass on kastreeritud, aga kiipi pole talle teps mitte paigaldatud. Muidu oleks meil juba omanik käes.

"Pugemine ei maksa midagi!"

"Te olete maailma parimad arstid ja see siin on maailma parim kliinik!", hõiskasin Sõle loomakliinikusse sisse astudes. "Tõin teile lausa šokolaadi! Täitsa niisama ilma igasuguse tagamõtteta tõin. Ausõna!"

"On ikka jobu! Appi! Kas naised tõesti kuulavad ka seda lobamokka?", kõõritas mind valge karvane koerake ja pidas plaani, kuhu oleks targem hambad sisse lüüa.

"On jah head arstid!", kõhatab üheksa aastane Paula vahele. "Kohe võtavad nad minult kasvaja ka ära!"

Paulal oli väike mure, sest peremees suri enne õiget aega hiljuti ootamatult ära. Tore mees. Ajakirjanik. Tuttav kah. Sellest oli leheski Jaanipäeva paiku juttu.

Alati kui majja tuleb lein ja tundub, et kõigil on täiesti ükskõik, siis ometigi ei vasta see alati tõele. Paula saab abi vaatamata sellele, et rahakott pärast matuseid õhem ja üks leivaisa vähem.

"Mängusõpru ja häid inimesi tuleb alati hoida! Sitapäid mitte!", moto järgi olen oma elukest elanud, olgu see siis õige või vale.

Ja nüüd mu sõbrad tähelepanu. Tulles loo alguse ja šokolaadi juurde tagasi, siis lubage teile kuulutada tänase päeva tarkusetera:

"Pugemine ei maksa midagi, aga võib tulevikus tuua enneolematut palju kasu!"

"Kas Facebook kaitseb juba loomapiinajaid ka?"

Näikse, et Facebook on hakanud ka loomapiinajaid kui vähemust kaitsma. Igatahes ei meeldinud neile lugu, kus olid verised loomad, see võeti maha ja esmakordselt sain eelmisel nädalal ka bloki peale, mis täna lõppes. Veidral kombel on ka Charlotte fotoalbumist 7 fotot ja video kadunud!

"Mis mõttes? Kellele need nunnukad veel ette jäid või on looma käpal olev fiksaator juba ka FB jaoks liiast?"

Mnjah, tuleb ikka mujale kolida ja see pagana "loomaveeb" käima tirida. Siis saab vähemalt suu puhtaks rääkida. Seni aga jälgige rohkem "Heiksi blogi". Seal on vähemalt sõna veel vaba. Rõhk sõnal VEEL.

Koerakasvataja Ingrid Ruus: "Närvi ajate! Pole teie asi mida ma oma koertega teen!"

"Tead sa Valner mida sinu kohta kõik Tartu koerakasvatajad räägivad? Ja Pärnu koerakasvatajad ka!", räuskas Ingrid Ruus Tallinna Kiirabi koolituskeskuse uksel.

"Mind ei huvita mida keegi räägib. Pole kunagi huvitanud!"

"Nad räägivad, et sa oled kõige viimane, kõige viimane noh ....."

"Siis räägivad õieti! Olen jah kõige viimane ja enam hullemaid pole!"

"Sa ajad mind nii närvi! Issand Jumal! Kes sind siia üldse kutsus?"

"MINGE MUNNI!"

Võib olla olete tähele pannud, et kui Eestisse liialt kauaks paigale jääda, siis tahtmatult muutud ka ise kiuslikuks ja kurjaks vingupunniks. Sestap on kõigil lausa hädavajalik siit korraks leelet lasta ning rahva vaimse tervise säilimise nimel võiks riik seda lausa toetada.

Sama lugu on loomakaitsega - laibad, vigastatud, võetud ja minema visatud loomad, ühe piinad või surm julmem kui mõistus suudab aru saada. Ei tohi kaua selle keskel olla!

"Hea uudis! Viljandi Lucky koliski Järvamaale!"

"Uhh vedas täiega! See lamba näksimine oleks küll äärepealt väga viletsalt lõppenud!", ohkab Lucky-nimeline koerake oma uues kodus.

"Õnnelik" on see kutsa ka selles mõttes, et uus kodu kohe nii kiiresti leidus. Meil on praegu hunnikus koeri, nii noori kui vanu, üks armsam kui teine, aga ei taha neid mitte kui keegi.

"Milleks neid siis päästa kui nad nii-nii-nii üle on?", parastab skeptik ja tal võib omamoodi õiguski olla. Õnneks meie gäng nii ei mõtle ja üleliigseid loomi pole olemas! Neile on vaja vaid aega anda ja küll see omainime ükspäev ka välja ilmub.

"Homme pöidlad pihku! Teeme jälle midagi uskumatut!"

"Tere, pöördun teie poole murega. Käisin eile Vaindloo saarel, kus töötavad eakad mehed, kes 15 aastat tagasi toodud kutsika eest tänini hoolitsevad. Nad on koerale head sõbrad ja koer ka neile tore seltsiline olnud.

Inimeste suhtes ülisõbralik, kõik inimesed, kes saabuvad, küsib aga pai ja kallistusi. kuid sellel koeral on mure. Nimelt ta päraku lähedale on tekkinud muna. Arvan,et mingi healoomuline kasvaja. Tänaseks ta mädaneb elusalt, vaevaliselt saab kuidagi külili visata, aga ma ei tea kuidas ta kakab?

"Hetk tagasi surmasüstist päästetud Lucky otsib uut kodu!"

"Palun meie koerale surmasüst teha!", lahistab naisterahvas Piia Vilu kliinikus nutta. Kaasasolev poeg näeb suurt vaeva, et pisaraid varjata, aga ebaõnnestub täielikult.

"Mis tal viga on? Ta ju täitsa noor alles!", pärib dr.Vilu.

"On küll noor, aasta saab alles jaanuaris täis, aga meil pole teist võimalust!"

"Mis siis juhtus?"

"Pääsesid aiast välja ja läks vana koera sabas naabri lambaid retsima. Nüüd on vere maitse suus ja tuleb magama panna! Vana husky anname endisele omanikule ka tagasi."

"Charlotte ja Loomapäästegrupp tänavad!"

Tillukese hiina harjaskoera Charlotte operatsioon möödus edukalt.

"Nagu kellasepatöö! Ta on ju nii tilluke ja proovi sinna väiksesse luusse neid kruve ja plaate panna!", ütles Viimsi Lemmikupesa kliiniku loomaarst Andrus Allas. "Lahtine kild tegi asja raskemaks, aga kõik õnnestus nagu planeerisime!"

Charlottele tundis kaasa ühetkokku 73 inimest, kes annetasid kamba peale 510 eurot ja 11 senti. Operatsioon tuli meie õnneks prognoositust odavam, aga maksumust 785.- + järelravi X eurot see ei kata. Siiski oleme väga õnnelikud, et suisel puhkuste aal pole taolised head inimesed, kes ka vigastatud loomade peale mõtlevad, sugugi mitte otsa lõppenud.

TÄIENDUS! KOERAKE LEITUD, AGA KAHJUKS UPPUNUNA! - Paikuse kandi rahvas! Äkki olete Pacot näinud?

Paikuse kandi rahvas! Äkki olete ülisõbralikku Pacot näinud?

Raha pole selles loos mõistagi oluline, aga perekond on meeleheitel, sest läbi öö kestnud otsimine tulemust ei toonud. Paco ehk Poja on endiselt kadunud ja nüüd pandi valja lausa 2000 euro suurune vaevatasu, mis on ilmselt suurim, mis siinmail koera leidjale pakutud.

"Aita Heiks kaasa. Ilma koerata ei saa ega taha me kuidagi Pärnumaalt minema sõita! Haukus metsast vastu, aga hiljem oli vait. Äkki uppus jõkke?"

"Kõik on võimalik, aga oleme ikka positiivsed."

Paikuse ja Sindi kandi rahvas! Äkki on Paco just sinu juurde tulnud? Anna palu kohe teada:

Omanik: 53477118

LPG: 53230230; help@animalrescue.ee

Jagajatele eraldi tänu!

"Laulupeost veidi teise nurga alt"

Paljud vast ei tea, aga NASA sateliidid tuvastasid, et Tallinnat pole enam kosmosest näha ning seda kohta varjutab äärmiselt suur tume laik.

Asja hakati koheselt uurima ja selgus, et see on kurjusepilv, mis varjutab kõiki ja kõike. Nimelt on paljud eestimaalased kogunenud oma riigi pealinna ja nii palju vihkamist ning põlgust üheskoos tekitabki sellise anomaalia.

"Paneks ees laulvale paksule punapeale jalaga persse? Küll oleks tore kui kogu see määgiv lambakari hakkab laviinina alla kukkuma! Nagu doominoklotsid!", mõtleb kõige ülemises reas laulev tegelane Pärnumaalt.

"Saaks vaid alt minema enne kui need idioodid kukkuma hakkavad", pabistab nooruke neiu Tartust.

"Hakka parem õhtuti habet ajama!"

Käisin Ruudi ja Aaduga varahommikul mererannas jalutamas. Ei ühtki hingelist. Päikesetõus.Vaikus. Põhjamaine kargus. Mõnus.

Koju jõudes kohe jaheda dušši alla. Värskus. Eestimaine puhas vesi. Mõnus.

Lükkasin lõua pealt "hallituse" ka ära. Siledus. Värskus. Mõnus. Hõikasin köögis kohmitsevale vanamoorile:

"Issand kui hea! Alati kui hommikuti habet ajan, tunnen end kümme aastat nooremana!"

"Hakka siis parem õhtuti habet ajama!", ühmab ta absoluutselt ükskõikselt vastu.

"Tilluke imearmas Charlotte vajab heade inimeste abi!"

Tilluke koerake väriseb, tudiseb teki all ja vaatab aralt ringi:

"Kus ma olen? Miks ma siin olen? Kus mu perenaine on? Miks käpp nii valus on?"

Loomapäästegrupile andis üheksa aastasest Charlottest teada tema omanik Diana.

"Mu koer jäi Lasnamäe kanali lõpus auto alla ja hoiab käppa imelikult!"

"Millal õnnetus juhtus?"

"Nädal tagasi."

„Katame lauad! Roki jõudis koju tagasi!"

Eile oli taas üks sellistest päevadest, mis annab kogu sellele loomapäästevärgile mingigi mõtte. Veider, aga viimase aja praktika on selline, et mida vähem ellujäämislootust loomale antakse, seda kindlamalt ta ellu jääb. „Köki-möki-vigastustega“ patsiendid viskavad aga kondi nurka. Rokile pikka pidu ei ennustatud. 

„Neid luid on võimalik lappida, aga koer jääb invaliidiks ja tõenäoliselt liikuma ei hakka! Eutanaasia on talle parim lahendus!“, oli ühe loomakliiniku kindel veendumus.

"Tehtud! Tüttpüti poeg sai abi!"

"Ma vaatan vannist kiikriga,
kui kaugel on see Saaremaa ..."

No liiga kaugele jääb täna veel ja sestap peab põnn mõnda aega inimese hoole all kosuma.

"Ega ma mingi nannipunn ole, kes laineid kardab! Pange kohe mullimasin käima ja las tormab! 

Te peate mind ka merel valitsevaks maruks ette valmistama!"

"Saab tehtud boss!"

"Imeline muutus vaid kuu ajaga! Kas tunnete väärkoheldud koera ära?"

Reede ja see tähendab ka iizimaid lugusid, mis tuju alla ei vii. Sel nädalavahetusel pean küll olude sunnil ühele imearmsale vigastatud koerale teie käest abi paluma, aga selleni jõuan ehk alles õhtul.

Eilne pärastlõuna oli üsna masendav ja meie kätte sattus Sakust üks tuhkur, kellel polnud seljas praktiliselt mitte ühtki karva. Ta oli nii vaevas ja alandlik. Vaatas otsa ja lausa lunis abi. Paraku käpaluumurd ja sisemine kasvaja ei lasknud teda elule tagasi aidata. Kohe väga närvi ajas! Kurvaks tegi ka.

Täna lähevad kliinikusse nii Cacha kui Roki, aga ka nende paranemisest saan juttu teha alles siis kui arstil käigud selja taga on. Üsna tõenäoliselt saab Rokil Jõgevamaale kojusõit ees olema. Selle loo kangelane on aga Debora ehk uue nimega Debby.

"Häid suviseid Jõulupühi!"

"Häid Jõule! Häid Jõule hea sõber!", käin juba paar nädalat ringi ja jagan tagasihoidlikke kingitusi. "Luuletust lugema ei pea!"

"Heateod lähevad meelest, üksainumas pahategu aga mitte kunagi ja see matab enda alla kogu hea!", teab rahvas rääkida. Tõsi, aga mitte alati ja mitte kõige inimeste puhul.

Veel räägitakse, et tänulikkus on kadunud. Samuti tõsi, aga jällegi mitte alati ja mitte kõigi puhul. Loomapäästegrupp ja mina isiklikult oleme igatahes tänulikud väga paljudele inimestele, kes otse või kaude loomadele abiks on olnud või meie gängi tegemisi olulisel määral toetavad.

"Pardiralli"

Ohh,Jeerum kuidas suvel arvutisse ei jõua! Päriselu on vägevam ja nii ma viskangi klõpsitud fotosid muudkui töölauale, et ehk kunagi kriban lood juurde.

• Kirjutamata lugude nimekiri on juba väga pikk: Saaremaa koerapiinaja, kellest saadeti isegi üks palja persega nõme foto. 
• Paar nõdrameelset "kassipäästjat", kes kiisudele kodusid lubavad, aga koheselt nad varjupaika saadavad. 
• Veel üks samasugune koeramaniakk", kes eelkõige vanainimestelt ja lastelt loomi välja nõuab ja seejärel nad mööda ilma laiali loobib. Paar kaklevat perekonda, kes pärast lahutust enam koera näha ei soovi. 
• Üks Valga tüüp, kes kolides koera maha unustas. 
• Tunnustatud "koerasõber", kelle elamine on kui sitamaja ja oma loomi ta õue ei lase. Kohtunik, kes eriti huvitavalt seadusi tõlgendab jne jne.

Täna pajatan aga ühest "pardirallist",

"Gaas põhja!"

"Vajuta Heiks nüüd klots põhja! Ma võin ju poolpime olla, aga kaarti loen perfektselt!

Anna gaasi ja paneme selle Leoki ja Tänaku paika. Tegelikult oleme meie Liivimaa kiiremad rallisõitjad! Ära nüüd Jumala pärast veni nagu mu kahekümne aastane vanaema! Vajuta!"

"Rebasepoeg aeti alla. Juht sõitis loomulikult edasi!"

Keity Särg on end lille löönud ja kimab sünnipäevale. Korraga näeb Luige kandis noort, umbes paari-kolmekuist rebasepoega, kes tagakeha järel veab. 

"Raudselt autolt pihta saanud!?", arvab ta. "Heiks, tule järele!"

"Tulen-tulen, aga umbes pool tundi võtab aega. Selle ajaga oled ise juba kliinikus ja nii on loomale parem. Saad hakkama?"

"Muidugi saan!"