7. juuli 2019

"Hakka parem õhtuti habet ajama!"

Käisin Ruudi ja Aaduga varahommikul mererannas jalutamas. Ei ühtki hingelist. Päikesetõus.Vaikus. Põhjamaine kargus. Mõnus.

Koju jõudes kohe jaheda dušši alla. Värskus. Eestimaine puhas vesi. Mõnus.

Lükkasin lõua pealt "hallituse" ka ära. Siledus. Värskus. Mõnus. Hõikasin köögis kohmitsevale vanamoorile:

"Issand kui hea! Alati kui hommikuti habet ajan, tunnen end kümme aastat nooremana!"

"Hakka siis parem õhtuti habet ajama!",
ühmab ta absoluutselt ükskõikselt vastu.

Etskae kiimakotti! Sa helde aeg kui palju võib ühe pisikese naise sisse õelust mahtuda?! Kohutav! Ilmaaegu kiskusin tal nelikümmend aastat tagasi kirikumäe võpsikus leerikleidi seljast! Nüüd ei lase ristiinimesel enam väärikalt vanaks ka saada! Oleks ma vaid seda ette näinud!

Kaastunne siinjuures kõikidele samas vanuses meestele ja pidage ikka vastu!