9. juuli 2019

"Charlotte ja Loomapäästegrupp tänavad!"

Tillukese hiina harjaskoera Charlotte operatsioon möödus edukalt.

"Nagu kellasepatöö! Ta on ju nii tilluke ja proovi sinna väiksesse luusse neid kruve ja plaate panna!", ütles Viimsi Lemmikupesa kliiniku loomaarst Andrus Allas. "Lahtine kild tegi asja raskemaks, aga kõik õnnestus nagu planeerisime!"

Charlottele tundis kaasa ühetkokku 73 inimest, kes annetasid kamba peale 510 eurot ja 11 senti. Operatsioon tuli meie õnneks prognoositust odavam, aga maksumust 785.- + järelravi X eurot see ei kata. Siiski oleme väga õnnelikud, et suisel puhkuste aal pole taolised head inimesed, kes ka vigastatud loomade peale mõtlevad, sugugi mitte otsa lõppenud.




Kuigi vene meedias Charlottest vist juttu polnud, siis ometigi domineerisid sedapuhku vene inimeste nimed kui hommikul konto väljavõtet sirvisin. Vat sihuke huvitav tähelepanek ja see, et ka venekeelsed inimesed hoiavad end Loomapäästegrupi tegemistega kursis, teeb mind siiralt rõõmsaks.

"Ta on nii nunnukas ja ei jää sammugu maha nagu kardaks, et teda uuesti hüljatakse! Täielik kleepekas!", silitab Anneli Soolmann hellalt järjekordse hoolealuse pead.

Et 9 aastane Charlotte ei saaks meie hoiukodu rahvasse liialt kiinduda ja ei peaks uuesti taluma "reetmisega" kaasnevat kurbust, hakkan talle uut kodu otsima kohe.

"Ta võib päriskoju minna küll kui inimene suudab haavu puhastada ja ka ravimid sisse anda.", kinnitas dr. Allas. "Loomulikult tahame, et ta paar korda enne fiksaatorite maha võtmist meile koera näitamas käiks. Me suhtume väga tõsiselt oma patsientidesse ja siin järelandmisi ei tee!"


Juba on mõned inimesed armsale koerakesel ka kodu pakkunud ja pärisid kas Charlotte laste, kasside ja teiste koertega lepib?

"Kulla sõbrad, kuidas meie seda teame kui ta alles saabus ju! Koerte-kassidega on sõbralik, aga viimased ei tohi ta pesast lähedalt mööduda. Nii palju teame, aga see kõik võib muutuda kui stress mööda läheb ja ta taas täiselujõus on."


Antud juhul lähen kindla peale välja ja eelistan eakamaid inimesi, kes kodus istuvad ning koerale kogu aeg seltsiks on. Ta lihtsalt tahab meeleheitlikult inimese lähedust ja seda peab ta ka saama! Loodan leida sellise pere, kus loomi pole. Antud juhul on jäänud sõelale üks Rakvere memmeke, aga mulle on kirjutanud vaid ta tütar ning see pole piisav, et elusat hinge käest ära anda.

Sestap tuleb ükspäev sinna sõita, uue omanikuga tutvust teha ja kõik oma silmaga üle kaeda. Rakvere linn on aga seoses arsti juurde viimisega muidugi natuke kaugel. Sestap räägin läbi ka kõikde teistega.

Igal juhul võtke rahulikult ja ärge minge järjekordselt tõukoera pärast hulluks! Leiame talle armastava kodu tase ja targu. Nii olen ma alati teinud ja ärge pange seda pahaks.