"Leitud Koplist! Kelle oma?"

Sõle ja Kopli uulitsa ristmikult leitud ilus ja väga sõbralik lambakoer. kutsa oli näljane ja janune, aga vaatamata sellele ülisõbralik ja väga nunnukas.

Ise otsis inimeste lähedust ja hakkas ühele mehele järgi minema, et ta teda kaasa võtaks. Ilus puhas ja toidetud loom ja ainuke asi, mis tema juures imelikuna näis, oli üleeelmisest sajandist pärit väga kulunud kaelarihm.

Härrasmees viis ta Sõle loomakliinikusse kiibi kontrolli, aga seda teps mitte polnud. Seepärast kutsusime Paljassaare varjupaiga järele ja eksinud rännumees ootab seal oma peremeest.

"Näljutatud tiigerbokser kogub kaalu lausa tundidega!"

Head uudised! Näljutatud tiigerbokser kosub sellise mühinaga, et kõrvaga on kuulda. Lasnamäe haisvast urkast ära viies oli vaese vennikese kaal kõigest 22,2 kilogrammi.

Absoluutselt tundmatu kodaniku väitel, kes hoolitseb absoluutselt võõra looma eest, absoluutselt teadmata kohas, on kaal tõusnud juba 29 kiloni!

"Kosub hästi, on hästi rõõmsameelne ja otsib väga inimese lähedust! Täielik musirull!", ütles mulle absoluutselt tundmatu naine kiivalt nägu varjates. Võib-olla oli tegu ka mehega.

Hurraaa ja katame lauad!

Loomapiinajatest kodanikud Spitsyn ja Kudrjavtseva - näkisige muru ja mõelge millegi ilusa, toreda ja lõbusa nagu näiteks enda matuste peale ....

"Vähemalt ühe kajaka sain siiski loodusesse tagasi lasta!"

Lindude saatus on reeglina karm kui nad peaksid kurja inimese, kassi või autoga kokku juhtuma. Eilne murekiri:

"Tere õhtust Heiki! Täna peale 14.00 tulistati õhupüssist tuvisid. Ümera 12 maja juures. Üks tuvi suri ära otse inimeste silmade ees, teised olid ka leitud juba surnuna. Mida saab teha?"

Polegi midagi teha, sest linnud olid surnud ja tulistajat keegi ei märganud, Kuuldi ainult plaksatusi kui relv tinaplönni teele saatis.

"Jõgisool autolt paugu saanud koera ja peremehe liigutav taaskohtumine"

"Mehed ei nuta!", oli nõuka-aegne stampmõtlemine.

"Mehed peavad nutma ja mida rohkem nad punaste silmadega ringi jõlguvad ning eriti just avalikult töinavad, seda parem!", näikse olevat tänapäeva Eesti moto.

Reeglina mehed ikkagi oma pisaraid püüavad varjata. Oma vanemate, armastatud naise-lapse, aga ka lemmiklooma abitus seisundis nägemine, laseb pisaratekraani valla ka kõikse kõvematel mehemürakatel meeldib see meile või mitte.

"Jõgisoo rahvas! Kelle koer?"

Täna veerand 8 õhtul anti teada Jõgisool maanteel roomavast koerast. 

Teataja sõnade kohaselt olla ta autolt paugu saanud. 

Toimetasin ta loomade kiirabi kliinikusse. Omanik saab infot kui helistab 53 230 230

"Täna läksime omadega ikka täitsa rappa!"

Taadu on mu libastumistega juba harjunud, aga Ruudit polnud ma enne kaasa vedanud.

Imelik koht ja imelikud inimesed! Naeratavad ja teretavad ega hakkagi koeri nähes nagu simpansid grimasse tegema.

Mõnega puhusime juttugi. Tulid meelde vanad ajad kui ka ise veel nõmmekas olin. Äge sügisene looduses käik.

"Loomapäästegrupi kampaania klipp nüüd ka ühistranspordis!"

Kampaania algus oli ülivägev, aga nüüd hakkab asi väheke soiku jääma. Sestap tuleb hoogu juurde anda ja ilmarahvale püha üritust ikka meelde tuletada.

Maailmas on kahte sorti inimesi - ühed kuuluvad heade inimeste nimekirja, teised aga südametute lurjuste omasse. Kummasse sina kuulud?

Väheke provokatiivne küsimus,aga ülla eesmärgi nimel võib ju ka natuke vinti üle keerata. Eks ole? Küsiti minult, et palju ma pakun, et helistajaid kokku tuleb?

"Kas Sina selliseid särke ostaksid?"

Loomapäästegäng hindab väga kõrgelt oma toetajaid, kes on hingelt ju täitsa samasugused nagu me isegi. Enamus annetajaid pole ka vingujad ning tunnevad tillukese kaasa aitamise üle vaid head meelt.

Ometigi kasvavad arved üle pea ja iga looma kliinikusse viimine tähendab väikest riski kas arve saab ikka makstud või mitte?

"Peremehe kaotanud Kalle ja Malle otsivad uut kodu!"

Eelmises loos  rääkisin koer Muskast, kes võttis ühel heal päeval kätte ja läks maailma uudistama. Kõige hullemast päästis teda Elly Eilart, kes ei pidanud paljuks kinni pidada ning koerake maanteelt üles noppida. Nii ta meie kätte sattuski ja mõistagi oli perenaine rõõmus, et oma lemmiku ühes tükis kätte sai.

“Mul pole aeda ümber, aga ta ei lähe hoovist ära. Ei tea, mis talle nüüd pähe kargas?”, laiutas perenaine käsi.

“Ta elab sulle ikka toas?”

“Ei ela, sest ta arvates on kuuris parem.”

“Mu juures oli küll voodis ja tundis end väga koduselt. Väikest koera on õues ikka õite narr aastaringselt elamas näha!”

"Tilluke koerake jäi maanteel autode vahel ellu ja jõudis koju tagasi! Aitäh Elly Eilart!"

Hädalisi sulelisi ja karvaseid tuleb kogu aeg nii palju peale, et vanad lood ununevad sootuks. 

Täna lahendan vähemalt ühe kalavõla ära ja mul on hea meel teatada, et Loomapäästegängi hoole alla sattunud tilluke Muska on õnnelikult oma perenaise juures tagasi.

Tilluke koerake kakerdas Harjumaal, Kirdalu külas otse keset sõiduteed ja on suur ime, et 90 km/h sõitvad autojuhid taolist "musta täppi" üldse tähele panid ning temast üle ei sõitnud. Sattus sinnakanti ka nooruke Elly Eilart, kes lihtsalt ei saanud koerakest saatuse hoolde jätta.

"Uljana Kudrjavtseva mürab ja jätkab vanas vaimus!"

"Прости нас Дэни,не уберегли тебя от "защитников"

R.I.P. ehk maakeeli vabanda Dani, et ei suutnud sind "kaitsjate" eest hoida! R.I.P"

"Ohh Issakene küll, mis siis juhtus?", on heasüdmalikud inimesed postituse all mures.

"Ohh, pikk lugu! Võeti ära 2 bokserit ja 1 šnautser. Ilmselt taheti Soome maha müüa, aga šnautser hüppas laevalt merre ja uppus ...."

Loomapiinaja Vladimir Spitsyn: „Koerad saavad paki kohupiima kolme peale iga päev! Nad pole näljased!“

„Kohutav vaadata kuidas koerad selle kohupiimapaki koos kilega nahka pistsid. Nad on söönud ka plastikpakendeid ja isegi ust järasid suure nälja tõttu. 

Peremehele teeb see vaid nalja ja ta kiitleb, et koertel on rauast magu. Ma käin seal vahest koristamas, sest mees ise on totaalne räpakott. Seetõttu tean.

Nüüd on üks koer suremas, ilmselt soolestik on umbes ja Vladimir lubas ta õhtul ise ära tappa, sest raviraha pole! 

Te peate koheselt reageerima, ta on nõus selle kõige haigema koera ära andma!“, anus kahele bokserile ja šnautserile abi otsinud naine. „Lisaks saan ma tunnistada kuidas ta oma koeri peksis! See toimus minu silme all!“ 

"Kas sa oma beebilt ikka luba küsisid?"

"Kas sa oma kahe kuuselt titalt küsisid luba enne kui foto temast postitasid?", on nõuka-aegne komsomolisekretär ja lastekaitseaktivist Kaire (nimi muudetud, õige nimi autorile teada) kodanik Marju (nimi muudetud, õige nimi autorile teada) peale pahane. "Loll ja paha ema oled! Pisi-Leenu (nimi muudetud, õige nimi autorile teada) kindlasti seda ei soovinud! Sinusuguse nö emmega peaks lastekaitse tegelema!"

Üheksa lapse ema ja seitsmeteist lapselapse vanaema Kaire mure on igati arusaadav. Ometigi ma laiendaksin seda teemat lapseõiguste aspektist lähtuvalt veelgi kaugemale.

"Sukeldume hea tujuga nädalavahetusse - Reks nuriseb!"

Sain Assaku Reksilt hetk tagasi kirja:

"Heiks, ei taha sulle just pinda käia, aga mul on mõningad pretensioonid hoiukodule:

1. Sülti antakse liiga vähe.
2. Silitatakse AINULT 6 tundi päevas.
3. Jalutuskäigud võiksid olla pikemad.
4. Taevast alla sadava vedeliku hulka peaks vähendama
5. Süldikauss on metallist ehk minu tundlikule maitsemeelele vastuvõetamatu. Sooviks Hiina portselanist kausikesi.
6. Aja need asjad korda, siis hoian sinu jamade kohal pealt suu kinni."

"MUST"

"MIKS MUST?"

"Sellepärast, et must on ilus ja must on puhas!

Sellepärast, et oleme tihti mustas masenduses kui taas mõni hoolealune ära sureb.

Sellepärast must, et meie töö on must ja puhaste riietega dandyd seda juba tegema ei hakka.

Sellepärast, et meile meeldivad mustad värvi kassid ja inimesed ka. Paljudele ei meeldi.

Sellepärast, et südametunnistus on teinekord natuke must, aga mida sa ikka hädaga teed kui ausalt siin riigis loomi aidata vahest ei saagi. 

Mõistagi tuleb teinekord "mustalt" teha ka musta tööd, et ots otsaga kokku tulla. Vaeste inimeste paratamatus. Ei muud.

Sellepärast must, et oleme nii mõnegi riigiametniku jaoks "mustas nimekirjas" oma aususe, kriitikameele ja otsekohesuse pärast.

„Loomapäästegrupp loeb loomasõbrad üle ja kogub ravifondi annetusi“

Aeg on sealmaal, et Loomapäästegrupp tuleb välja oma esimese kampaaniaga. Midagi pole teha, sest häda ajab härja kaevu ehk vigastatud elukate raviarved kasvavad väga üle pea. Eile ja täna olid kehvad päevad - 3 surnud looma - koer, kass ja jänes. Kaks viimast autolt paugu saanud.

Vastik on see loomapäästja hobi ikka teinekord küll. Aga nüüd siis meie homne pressiteade. Selle blogi lugejad saavad seda mõistagi juba täna kaeda. Helistage ja annetage, summa pole ju suur ning meie jookseme oma võimete piiril ning toimetame abivajavad sulelised ja karvased doktori manu. Mina tänan!

"Olge ikka hoolivad!"

Sõidan täna ühte firmasse, et Loomapäästegängi uutele plakatitele ja visiitkaartidele viimane lihv anda. Sama firma töötaja Helen seisab otse tänava ääres sünge näoga ja näpib telefoni. Peatun ja lasen akna alla:

"Neiu! Palju te tunni eest küsite?"

Vaatab mulle ehmatanud näoga otsa ja siis pahvatab laginal naerma. Näete kui vähe on õnneks vaja! Olge ka teie viisakad ja tähelepanelikud kaaskodanike vastu selles pimedas sügises!

"Hüvasti Jack! Õnneks said vähemalt sitast peremehest ja valust lahti"

Pöörduti minu poole seoses ühe Tartumaa rottweileriga, kes ülikiirelt abi vajas.

"Anna laenu, loom piinleb. Ei ole minu koer, aga ei saa seda rohkem kõrvalt vaadata. Raha pole!", palus nooremapoolne naisterahvas.

"Ei anna laenu. Küsi seltsilt või liidult - nad suured, vägevad ja kaua tegutsenud. Meie asi on vähemalt liiklusõnnetuse ohvritele kiire abi tagada. Lisaks nii mõnedki arvasid heaks võlga tagasi mitte maksta ja Loomapäästegrupp ei hakka taolise jamaga tegelema."

"Ära jama! Koera seisund on jube ja ise sa lubasid leheloos, et ka kodus piinlevatele väga haigetele loomadele tagate kiire abi! Tal jookseb silmist mäda juba ojadena!"

"Sulaselge tõsijutt ja meest sõnast, härga sarvest! Hakkame siis tegutsema ja ajame täna selle asja kohe korda!"

Rubriik: "Palju toredaid inimesi." Vol 10000

"See koerakuut on küll niru ja kas kutsa peab ikka kogu aeg vee sees olema. Tõstame kuudilogu ringi!"

"Ei hakka mina võõrale koerale kuuti ehitama!"

"Kelle koer see siis on?"

"Varjupaiga koer"

"Te olete siis hoiukodu?"

"Aaaauuuu Võrumaa mustlane! Kas võõrad peavadki su obest söötma jääma?"

Mida teie teeksite kui keegi sulle külla tuleb ja oma lemmiku teile "korraks" hoiule jätab? Koera ja kassiga saaksite vast mingi aeg kuidagi hakkama. Hobusevolask tekitaks aga juba parajat peavalu! Selles pole kahtlustki!

Harjumaa naine on hädas nagu mustlane mädas ja see võrdlus on igati kohane, sest tema majapidamine ühe suksu võrra aasta tagasi just tänu ühele Võrumaa mustlasele suurenes.

"Miks su kingad kapi otsas on?"

 "Miks su kingad kapi otsas on?", päris sõbranna, kes möödaminnes mu madalasse häärberisse korraks sisse põikas.

"Kuidas sa siis ei tea, et see on sisekujunduselement iga trenditeadliku inimese hubases kodus. Välismaal on kõigil nii!"

Mäletatavasti sõi Ruudi suvel lausa neli paari mu käimasid ära.

"Päh-päh! Ruudi on paha koer!"

"Messengeri vestlus"

Neiukene noorukene messengeris

"Sul kõvasti saavutusi! Tahtsin Reksu puhul kätt suruda, võtan mütsi ja püksid maha  Ma pole eriline kommentaariumis postitaja. Tahtsin isiklikult tänada."

Mina: "Hoia püksikud maas! Üritan kiiresti sinuni jõuda"

Temake: "Oh, armas Taadu, õues sügis juba ja ilmad kehvad...ei saa ilma püksata "

SOS! OMG! HELP! FCUK!

Kes saaks mind ruttu Ida-Virumaale viia?
Enda auto puru! Kiire-kiire!

"Naised ajavad ikka asjad väga keeruliseks!"

Hea tuju ja sõnumitega uude nädalasse ning täna saan ma pakkuda nii toredaid uudiseid kui ka ühe kodukootud naljakese, mis millegipärast eile Facebookist ära kadus. See villase viskamine tekitas ka üksjagu segadust nagu Lenka eile õhtul ütles:

"Jeerum, kus korraga hakkas telefon helisema ja kõik pärisid kas ma magan sinuga? Hiljuti suri mul isa ja keegi ei tundunud huvi kuidas ma leinaga hakkama saan, aga nüüd siis sinu nalja peale selline möll!?"

"Assaku Reksu räpp"

“Jou-jou kutid
beibed-mutid ka
tahan teile väga
üht juttu rääkida

ma pole enam haiglas
mind pole enam siin
otsa said need süstid
ja otsa sai see piin

"Sent surmale võlgu olnud kiisu saab täna juba haiglast välja!"

Tõmbame selle nädala siis heade uudistega käima ning eile Viimsis teepervelt üles korjatud kassipoeg ei kavatsenudki alla anda ning elas öö üle. Eks talle oldi ka kõvasti abiks ja ilma inimese sekkumiseta kõlaks praegast kassikirkokellad.

Vaeseke oli sent surmale võlgu ja mina küll ei julgenud üle viiekümne prossa talle elulootust ennustada. Salamahti lootsin mõistagi imele küll ja jumalad olid taas meie poolt! Jeeee!

Loomade Kiirabi Kliiniku arstid mässasid nagu oskasid ja esmane ülesanne oli kehatemperatuur üles saada - see oli kliinikusse saabudes vaevalised 21 kraadi kui mälu nüüd alt ei vea ja see õnnestus. Hommikul vaatas mulle puurist vastu juba hoopis teistsuguse pilguga kiisulaps: