22 märts 2023

Jeee, jälle levis tagasi!

Linnas käidud ja 100 gigane kaart käes 20 eurtsi eest nagu niuhti. Mõnda aega rahulik, sest see Elisa toitmine 5 GB 12 eurot väljamaa neti eest on ikka nii üle mõistuse, et ajab tigedaks.
Helistagu sealt firmast keegi mulle kui lemmik haigeks jääb – kõnele vastamine 50.-, nõu andmine 150.-, abi organiseerimine 1500.-, pluss kliinikukulud. Sähke! Ma pole nii ahne kahjuks või õnneks.

Nüüd on üks mure vähem ja saan ka teile nõu anda, kuidas käituda kui Hispaaniasse peaksite sattuma. Lööge mapsi “Vodafone” sisse ja neid müügikohti pakutakse kümnete kaupa. Dokument võtke kaasa, sest siin ilma ei saa. Sajalehelist lepingut enam ei tehta, aga dokustaadist koopia küll. Isegi allkirja ei tahetud. Ongi nagu kõik ja kui 100 giga läbi, saab samades kohtades juurde osta. Seal oli kohe vastav aparaat püsti.

Siinsetes linnades annab parkimist otsida. Alles kolmandas kohas sain löögile, aga tõttöelda pidin eeskirju rikkuma. Õnneks see siin kohalik tava ja kui vaja seista, siis pannakse masinaga rida kinni, ohukad peale ning aetakse omad tegemised ära.

Lisaks arvas Helen, et tuleb aega varuda, sest kogu asjaajamine on siin vaevaline ja järjekorrad pikad. Paaris kohas polnud ühtki inimest ees ja pigem väiksed kohad ongi paremad. Mul läks umbes 7-8 minutit, millest osa kulus niisama lobisemisele.

Teenindaja, suur tugev must mees Eestit ei teadnud. Kui seletasin, et Soome ja Rootsi on ülemerenaabrid, siis sai geograafia paika.

“Aaa, seal või, ma olen Oslos käinud,” hüüdis ta rõõmsalt.

“See jääb vähe kaugemale, aga said aimu.”

“Saad 100 gigaga hakkama? Kauaks jääd?”

“Ei ma tea, Olin juba koduteel, aga siin hakkas meeldima. Kolm-neli nädalat vast veel olen. Maikuuks kui meil valged ööd käes, olen kindlasti kodus. Siis on meil parem kui teil.”

“Mis need valged ööd on?”

“Siis kui pimedaks ei lähe, aga meil on hämar, mitte nagu polaarjoone taga, kus päike kogu aeg paistab.”

“Ei ole! Seda tahaksin küll näha.”

“Muidugi tule! Ainult hea meel!”

Tänud Helenile ja Kaidole, kes vanainimesele nõu andsid. Kaart käes tegime minekut ja mõnesaja meetri kaugusel nägin apteeki. Võtsin hoo maha, et näha kas rahvast ka sees on? Ei olnud. Nüüd panin juba kohaliku kombel julma - rida kinni, ohukad peale ja tormasin valges kitlis näitsikute juurde.

Näitasin neidistele oma huuled ette. Uurisid-puurisid ja juba jagasid matsu, mida pakkuda. Loodame, et aitab ka. Issand kui hea, et mul tripperit pole – selle va vigurvända näitamine oleks ikka parajalt piinlik olnud ja võinud lõppetada kinnimajas liputamise seaduspügala alusel.