28 november 2019

"Mängime kulli!"

Taoline mulje võis paar päeva tagasi Kolde "Selveri" ees inimestele jääda küll kui Aadut tagasi ajasin. Säh mulle, mida Aadut? Nõpsi ikka ajasin taga, aga ju ma pole oma meeltes veel Aadust täitsa lahti lasknud .....

Nõps va raip on juba nii julgeks ja kiireks muutunud, et tegi autost vehkat. Nii kui ukse avasin, puges jalge vahelt õue ja kätte end enam ei andnud.

"Püüa mind kinni Heiks! Mängime kulli!"

Lasi ligi, aga iga kord kui haarama hakkasin, tegi sellist hädakisa, et kogu Kopli kajas. Inimesed olid sõbralikud ja tulid mulle appi! Kükitasid aga maha ja kutsusid Nõpsi enda juurde kuid talle tegi see mäng ainult nalja!

Oi, mul oli külm higi otsa ees, sest pelgasin, et äkki jookseb Sõle uulitsale ja seal liiklus suur. Sestap suunasin teda muudkui Stromka poole. Poe parklas olnud autojuhid olid kõik väga ägedad - keegi ei tuututanud ja vaatasid kannatlikult seda komejanti naerdes pealt.

Lõpuks aitas see nipp, et läksin lihtsalt kaubiku juurde ja tegin ukse lahti. Suure hirmuga, et äkitselt jäetakse ta nüüd maha, hüppas Nõps kohe sisse ja kullimäng saigi selleks puhuks otsa. Sellega jamad veel ei lõppenud. Kui poest välja tulin, oli Nõps autoakna avanud. Eks ta kraapis ja rabeles kuniks vajutas õiget nuppu, aga õnneks välja ei hüpanud. On ikka tont!

Muideks, seda akent on ta avanud nüüd juba õite mitu korda ja hakkan kahtlustama, et see on suisa teadlik tegevus. Teie aga ärge imestage kui näete üht vennikest kiljuvat väikest koera taga ajamas. Ei ma piina ega taha maha lüüa! Me mängime lihtsalt kulli!