26. juuli 2017

"Raudselt lähen ujuma! Läksin ma jeee!"

Saare puhkuseplaanis oli ka meres ujumine. Äärepealt oleks see ka õnnestunud, sest vesi oli soe. Siis aga hakkas ülejäänud seltskond minekule sättima ja oma viga, et nii kaua jokutasin.

"Raudselt lähen homme ujuma! See on kindel!"

Homme oli aga vesi juba hulga maad jahedam, sest tuul, va kurinahk oli hoopis teisest kaarest puhuma hakanud. Sestap passisidki külmavarestest lapsevanemad kaldal. Laste jaoks oli vesi mõistagi soojemast soojem ja nad oleks hää meelega omi varbaid meres leotanud suure sügiseni välja.


Vähemalt oli neil lõbus ja mis saab ikka vanemaid rohkem rõõmustada kui järgelaste muretu lapsepõlv ja õnnelik naer! Eks ole?

Esimesed paar päeva ma tööd ei teinud ja kõik sadatuhat kõnet suundusid Kristina'le ja Katrin'le. Paras ja saage ka aimu, mida infotelefonile vastamine tähendab. Nali! Tegelikult suur aitäh neile, et mind jännist välja aitavad ning osa koormusest enda kanda võtavad!


Loomakaitsetöö või õigemini loomakaitsehobi jõudis aga järgi Saardegi. Näiteks märgati Roomassaare sadama lähistel "uimast ja üksikut" metsseapõrsast. Käisime, aga metsanotsut polnud.

Siis väisasime ka kohalikku varjupaika ja see töökoormus on neil ikka megasuur. Vaesed naised ja et nad ikka jaksaksid. Muide Edit, sulle kompliment, sest nägid väga kena välja!

Ja nüüd jätkub kõik vanas vaimus. Täna tuuseldan ringi Lääne- ja Pärnumaal. Homme-ülehomme on plaanis aga Lõuna-Eestis üksjagu jalajälgi maha jätta ja koostööleppeid sõlmida. Hea, et sai vahepeal akusid laadida ja nüüd rokime aga edasi. Loomade nimel loomulikult!

"Ujuma saab aga minna ka järgmisel aastal. Siis küll lähen! Raudselt! See on kindel!"

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar