20. juuli 2017

"Oma pere kaotanud Muri otsib uut kodu!"

Muri võeti Kohtla-Järve varjupaigast pensionäride Olga ja Erich Martini majja kui nende eelmine koer suri. Ta sai seal elada vaid paari aasta jagu kui sel kevadel Olga ootamatult suri.

Olete kindlasti kuulnud lugusid, kus kogu elu koos elanud inimesed ei talu lahusolekut ja ühe surmale järgneb kohe teine. Ka selles loos läks täpselt nii, et abikaasa Erichi, endise Tudu metskonna ehitaja lein oli nii suur, et ta tervis ütles 85 aastaselt üles ja ta läks oma kallile naisele pea kohe teispoolsusesse järele ......



Maha jäi vaid Muri, kes on täna kurvemast kurvem koer ja endisest rõõmupallist pole naabrite sõnul järel enam midagi. Pole ka midagi imestada, sest koer leinab ja igatseb. Nii mõnigi tarkpea ütleb, et loomad ei leina! Loomad ei tunne emotsioone! Jama! Leinavad ja täiega! Uskuge mind!

Muri saatust jagavate koertega peab tegelema omavalitsus. Tema eest hoolitsevad Anna ja Peep seda aga ei taha, sest see tähendaks varjupaika viimist ning siis teadagi hakkab ju kell kahte nädalat tiksuma. Ida-Virumaal vähemalt!

Muri on veel noor, pelgalt kahe või nelja aastane. Täpset vanust ei oska tema hooldajad öelda, sest seda ei teatud varjupaigastki öelda kui Erich ja Olga ta võtsid. Kindlamast kindel on aga see, et ta on väga energiline ja mänguhimuline. Tegelikult on Muris sedasamust "powerit" nii palju, et vanainimesed jäid temaga lausa jänni ja seetõttu ta ketti pandigi.

Ilmselt ei ole Muri kahjuks oma senise elu jooksul eriti joosta ja mängida saanud ning on ülirõõmus kui ketist lahti lastakse. Ta on väga sõbralik ja eriti just naistega. Mehi aga nagu justkui pisut pelgaks. Võibolla on ka põhjust, sest kes see oskab öelda, mis ta elus enne varjupaika sattumist juhtuda võis või kuidas temaga eelmine pere ümber käis.

Anna ja Peep käivad Murit iga päev toitmas, sest lapsi vanapaaril polnud ja kaugemad sugulased ei saa käia. Muri saab nüüd ka iga jummala päev jalutada, mis on lausa meelistegevuseks, sest enne sellist luksust ju ei võimaldatud.

Anna ja Peep tegelikult Ida-Virumaal, Sondas ei ela ja vahepeal käisid Muri pärast kohal isegi Tallinnast! Imetlusväärsed inimesed, sest taolist kaastunnet looma vastu iga päev just ei kohta. Tegelikult on neil sealkandis ka suvekodu ja Anna jäigi Muri pärast Sondasse. Eks ikka selleks, et võhivõõrale koerale süüa anda ja tema eest hoolitseda.

"Muri vaatab sellise neile pilguga otsa, et sulatab kõvemagi südame", rääkis Peep ja lisas, et kui hakkab ära tulema, siis võtab Muri õrnalt särgist kinni. "Ära mine veel! Ole veel minuga natuke aega koos. See toob täitsa pisara silma. Kurb! See on nii kurb, aga endale me teda võtta ei saa."

Viimastel päevadel ei käi Muri oma ruumist palju väljas ja on ka väga kehvalt sööma hakanud. Peep ja Anna kardavad, et koer hakkab "murduma", sest on suurema osa ajast üksi ja "valvab" tühja maja. Seega uue kodu leidmisega tuleb nüüd kiirustada ja annaks jumalad, et see ka õnnestub.

Iseloomust veel nii palju, et lastega pole Muril kokkupuuteid olnud kuid arvestades tema sõbralikku iseloomu, siis tõenäoliselt saab ta põnnidega läbi küll. Kasse nagu üks korralik koer ikka, ta ilmselt väga just ei armasta. See pole muidugist kindel, sest tegelikult me seda ei tea, aga parem karta kui kahetseda.

Kindlasti on Maarjamaal olemas inimene ja pere, kes just Murisse armuvad ning tahavad talle kodu pakkuda. Andke endast teada!

Kontakt: Anna Junolainen - 56 458 822 , annakene1963@hot.ee
                 Peep Rausma - peebuste@hot.ee

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar