12. juuli 2017

"Ei mingit kismat! Huskypere võttis Duffy pea kohe omaks!"

"Ärge kujutage ette, et ma üksinda taga kongis sõitma hakkan! Ma tahan ka ees istuda ja aknast välja vaadata!", võis Duffy vast mõelda kui oli üle tagumise istme roninud ning süüdlaslikult mulle otsa vaatas.

"Eks ole siis pealegi ja vaata välja!", lõin käega ja nii me Tartu poole vurasime. Algselt pelgasin, et äkki võõras koer pole massinatega tuttav ja läheb hulluks kätte? Õnneks olid sedapuhku hirmul suured silmad ja Duffy nautis autossõitu täiega.
Ka toas tundis õuekoer end mugavalt ja esimese asjana trampis ta voodisse. Teine tähtis tegevus oli territooriumi märgistamine ja siis sai ka põrandakate ligumärjaks. Nujah, palju õnne mulle ja tassi ikka loomad enesele koju! Varsti elan nagu laudas!

Mäletatavasti Duffy omanik loovutas koera eile mulle. Koer oli Kasespea küla vahel üksjagu pättust teinud ja ilmselt lootis omanik igasugu sekeldusi vältida. See ka õnnestus, sest mida ma ikka tüli norin kui loom saab parema elu peale. Laias laastus oli vaatepilt üsna nukker - koeriludus olematu kuudisara ees, raske-raske lehmaketi küljes. 

Kõige hullem oli see, et kuskil neljameetrine kett oli kinnitatud paari meetri kõrgusele puu külge ja seega liikumisruumi Duffyl praktiliselt polnudki! Sigadus kuubis! Sedaenam, et tegu on üliaktiivse ja liikumist vajava koeratõuga! Aga nagu juba öeldud, siis seadustes näpuga järge ma ei ajanud ja olin õnnelik, et koera lihtsalt kätte sain.

Külavahel sosistati ka seda, et kutsa võib olla varastatud. Sealses elamises olla ennegi kahtlaseid tõukoeri nähtud. Käisime Tatari kliinikus ja kiipi ma ei leidnud. Nii, et külajutt külajutuks ja sellel siiski vast tõepõhja all polnud. Ka perenaine kinnitas, et võttis koera paar aastat tagasi kutsikana. Koera mulle üle andnud, kiirustas proua oma hoolelausele pilku viskamata tuppa. See ajas närvi:

"Kuradi eit! Kas sa per**e ei taha käia oma suhtumisega? Ei ühtegi kallit ega paid! Sa isegi ei vaadanud meie poole kui minema astusime! Milline inimene sa oled ja milleks sa üldse koera võtsid kui ta sulle üldse korda ei lähe! See elushing ju armastab sind!"

Õnneks on need "hoolimatu omaniku" ajad Duffy elus nüüd vast möödas. Minu hoiukodu leidmise kuulutusele reageeriti ja ühtekokku lubas Duffy eest ajutiselt hooliseda seitse inimest. Pakkumisi tuli Suure-Jaanist Narvani. Ka päriskodu soovis Duffyle kolm inimest pakkuda, aga ma ei riskinud anda, sest pole sugugi haruldased juhtumid, kui inimesed endid üle hindavad. Lisaks olid elamistes koerad-kassid-väikesed lapsed olemas ja see võis tuua ainult lisajooksmist ja jama juurde, sest äkki nad ikkagi ei sobi kokku? Siis vea koera ühest kohast teise ning lõpuks imesta miks ta psüühika tuksis on? Eks ole?

Sestap tahtsin kindla peale välja minna. Rääkisin husky ühingu inimestega ja nad hakkasid sobivat hoiukodu otsima. Lõpuks saime siiski oma jõududega hakkama ja põrutasime Lõuna-Eestisse Ulvi juurde. Ulvi nimi ei vaja malamuutide ja huskyde omanike seas suurt tutvustamist ning tegemist on tõelise fännitariga, kes oskab-teab-ja tahab nende tõugudega mässata.

Ulvi juures Duffy enam rihma ei vedanud ja oli suhteliselt ettevaatlik. Pole ka midagi imestada, sest nii palju koeri polnud ta vast oma ketielu jooksul korraga näinudki. Stress pani suu vahutama ja tati lippama. Ometigi võeti ta vastu nagu oma jope ja esialgne plaan panna Duffy teistest eraldi kaugemale aedikusse käiku ei läinud. Polnud lihtsalt vajadust!

Esimese asjana "mõõtis" Duffy üle aediku kõrguse, tõustes aia najale püsti. Nüüd oli selge, et tuleb lisalauad panna, sest ta võib üritada vehkat teha. Ega sellest erilist muret muidugi poleks, sest kogu koertealal on veel teinegi korralik aedik ümber, aga parem karta kui kahetseda. Tuleb kohe mainida, et ketis elama harjunud huskyneiule aedik üldse ei meeldinud ja küll ta üritas sealt välja kraapida. Vaatas aga ainukese veidikenegi tuttava näo ehk minu poole paluvalt, aga mnjah .......


Mis nüüd edasi toimuma hakkab? Duffy nagu kõik teisedki "minu või loomakaitse liidu" loomad lähevad algatuseks tohtri juurde, kus visatakse nende tervisele vähe kriitilisem pilk peale. Sellele järgnevad ussirohud-vaktsiinid-kiibid ja kõik muu nagu ette nähtud. Siis võib hakata kodu otsima. Duffyga on aga nii, et äkitselt ta ongi juba selles päris oma kodus ja päris oma inimese juures. See muidugi selgub alles mõne aja pärast ja sõltub sellest kuidas ta teiste huskyde-malamuutidega mestib. No ja kui nad ei sobigi, siis hakkame uut peremeest otsima. Sedapuhku teen seda ikka koos spetsidega, et koera ei peaks perest peresse jõlgutama ning ta satuks oma päevade lõpuni just sellise inimese juurde, kes mõistab selle tõu eripära ja vajadusi.

Alati kui mõne looma üle annan, tunnen veidike kurbust ja kahtlust kas käitusin ikka õieti. Kas ma andsin ta ikka õigele inimesele, sest minu otsusest sõltub ei vähem ega rohkem kui see kas ta elab hästi või näeb näguripäevi. 

Duffy puhul pole mul kahtluseraasugi ja ta on väga heade ja pädevate inimeste juures ning ma ise ei suudaks ka parema tahtmise juures võrdväärseid tingimusi ja hoolitsust praegu tagada. Ega ma tegelikult viitsiks ka nii energilise koeraga enam mässata kui aus olla ja kui ma tahan nende seltsi, siis küll ma mõne oma husky-sõbra juurde külla lähen.

Duffy on aga ikka tõesti müstiline ta oskas kas tänu oma lummavale ja hullutavale pilgule või tont teab millele selle napi ajaga, mis me koos olime täitsa hinge pugeda. Täitsa kahju oli kohe lahkuda. Tagasiteel mõtlesin ta endisele pererahvale ja see teeb täiesti nõutuks. See ajab mind lausa täiesti kurjaks:

"Kuradi eit! Kas sa per**e ei taha käia oma suhtumisega? Ei ühtegi kallit ega paid! Sa isegi ei vaadanud meie poole kui minema astusime! Milline inimene sa oled ja milleks sa üldse koera võtsid kui ta sulle üldse korda ei lähe! See elushing ju armastab sind!"

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar