12. august 2017

"Elusast peast mädanev kiisu tõi omanikule kaela kriminaaluurimise"

Mõned päevad tagasi anti Loomakaitse Liidule teada Harkus, Aia tänaval virelevast kassist, kelle väljanägemine ajas lausa südame pahaks. Mädaneva liha lehk oli hingemattev! Veel samal ööl läks kiisule appi suure südamega Eerik Seppel. Paraku lasi kass jalga ja järgmisel hommikul naases mees Harkusse juba koos liidu Tallinna piirkonnajuhi Kristina Sadohhinaga.

Loom oli õnneks koju komberdanud ja perenaine Lidia Haustova loovutas väga haige kassi loomakaitse liidule. Hiirekuningas toimetati koheselt Loomade Kiirabi Kliinikusse, kus ta pandi narkoosi, sest oli näha, et ta piinles kohutavates valudes. Haavad vaadati üle ja diagnoos oli karm - vaene loom lausa mädanes elusast peast ja mitte ainult väliselt vaid ka juba siseorganid lagunesid nagu jaksasid.

Esmapilgul tundus, et kassi esikäpal on ka lahtine luumurd. Nii see siiski polnud vaid tegelikult oli nahk ja liha lihtsalt ära mädanenud ning luu paistis välja. Sellest ka see eksiarvamus. Esialgne plaan oli, et hakkame ravima ning tohtrid uurisid teda edasi. Siis tuli aga kõne, kus ettevaatlikult hakkas raviarst mind halvimaks ette valmistama.

"Ta on omadega ikka väga läbi. Väga suured kahjustused nahal ja siseorganites, kopsus on ka mingi vedelik ......."

"Kas ravi võib õnnestuda?"

"Võibolla, aga perspektiiv pole just paljutõotav."

"Kui suured ta piinad võivad olla?"

"Ülisuured, ma ei oskaks seda isegi kirjeldada."

"Kui noore loomaga tegu on?"

"Kass on 16 aastane."

"Ma saan aru, et sa tahad nõusolekut uinutamiseks?"

"Nii oleks talle kindlasti parem."


Õnneks ei pidanud ma sedapuhku üksi otsustama, sest liidu juhatus oli parasjagu kokku saanud. Otsus oli üksmeelne - eutanaasia ja päästke ta ometi valudest!

Loomakaitse Selts tegi kiirelt pöördumise Veterinaar- ja Toiduametile. Meie olime aga sedameelt, et antud juhul peaks asjaga tegelema pollarid. Nii ma palusingi VTA inimestel veidi "pidurit" panna, et jõuaksime politseile avalduse teha. Nad olid nõus ja lugu päädiski kriminaalasja algatamisega.

Nüüd läks lahti aga tõeline trall, sest kiisu korjust tahtsid tagasi nii naabrinaised kui omanik. No ei saa anda ju, sest tegemist on juba "asitõendiga", mis tuleb korralikult lahata, et kõik vigastused kirja panna! Jonni nad aga ei jätnud ja telefon muudkui helises.

"Millal me kassilaiba kätte saame? Me tahame ta maha matta!"

"Nii kui politsei oma toimingud lõpetab. Siis saategi kohe kätte."

Proua Haustova poeg on kassipäästjate peale maruvihane.

"Ta oli pereliige! Te lõhkusite praegu perekonna!"


Mine metsa oma jutuga! Pereliikmeid  ei jäeta kuuri alla mädanema vaid viiakse ikka arsti juurde. Olgu mainitud, et 31.juulil käidi selle kassiga tõesti arstil, aga seda ei teinud teps mitte omanik ega tema poeg vaid üks naabritest.

"Omanikku see kass ei huvita, aga meie ei saa looma piinlemist niisama pealt vaadata!"

Eile tuli mulle aga ühelt teiselt proua Haustova naabrilt kõne, kes andis teada, et memmed ei tahagi enam korjust ja võin kassilaibaga teha just seda mida ise tahan.

"Kes see proua üldse on? Millist elu ta elab?"

"Kuidas teile nüüd öelda? Ta joob palju. Kui te ta elamist vaid näeksite!"

"Säh sulle pereliiget, kelle laipa on matmise tarbeks mitu päeva tagasi nõutud! Nad on ikka imelikud küll!"

"Seda küll! Poeg on maruvihane ja otsib oma emale juba uut kassipoega!"

"No kurat küll! Ole kallis ja sebi mulle ta number. Ma ei ütle kellelt sain. Ma tahan temaga rääkida, sest mitte mingil juhul pole loomakaitse liit nõus, et taoline inimene kassi peab. Lisaks pole meie asi nende kassi matta!"

Õhtul maanduski mu postkasti soovitud telefoninumber. Täna helistan sellele pojale. Saate isegi aru, et meeldivat jutuvestmist sellest ei tule ........


1 kommentaar:

  1. Sa oled hirmus tubli mees, Heiki Valner!

    VastaKustuta