"Kõikide pühakute päeva dilemma"

Homme on Kõikide pühakute päev. 1 novembril 260 aastat tagasi toimusid aga Portugali pealinnas Lissabonis hullud lood. Nagu teada toimus sääl siis üks selle mandri hullematest maavärinatest ja see lammutas pea terve linna absoluutselt maatasa. Sellele järgnes hiiglaslike lainetega hüper-super-mega-tsunami ning kõikse lõpuks pääses tuhandetest kirikutes süüdatud küünaldest valla ka kogu linna hõlmav hiiglaslik hüper-super-mega-tulekahju. Säh sulle pühakuid ja nende päeva!

Mõistagi hakkasid kohe hirmutegusid tegema ka vanglamüüride vahelt põgenenud pätid ning mõrtsukad, kes rüüstasid, vägistasid ja tapsid nagu jaksasid. Ühesõnaga täielik põrgu! Olgu kohe öeldud, et enamus Lissaboni veerand miljonist elanikust viibis sel ajal kirikutes hommikusel missal. See oli ka loomulik, sest tollase Euroopa uhkeima metropoli elanikud olid vagamatest vagamad jumalakummardajad. Kuskil 50-60 tuhandele inimesele jäigi see paraku viimaseks missaks. Elu suudab aga ikka ja jälle üllatada ning kuigi paduusklik linn oli ühes oma uhkete losside, kirikute ja elumajadega sõna otseses mõttes maa pealt pühitud, siis mingid hooned jäid ometigi puutumatutena püsti.

"Suur uudis! Chihuahuad pärinevad tegelikult Eestist!"

Maailma väikseima koera chihuahua pärinemise kohta pajatatakse erinevaid teooriaid ja kõige levinuma kohaselt olla siis need vahvad semud pärit Mehhikost, kus nad olnud rikaste indiaanlaste „pühad koerad“. Koeratõu ajalugu ulatuvat 3000 tuhande aasta taha. Nii vähemalt väidetakse. Ahahaa, lubage naerda! Lora puha ja tegelikult on chihuahuad pärit hoopis Eestist. Juhatasin just nädalavahetusel Haapsalu lossimüüride vahel arheoloogilisi kaevamisi ning leidsime üsna mitu väikest skeletti. Loodus- ja loomatargad arvasid, et küllap on tegemist kunagi Läänemaad hirmu all hoidnud Haapsalu hiidroti maiste jäänustega. Aga minu kogenud silma juba ei peta, sest leitud skeletid olid liialt sarnased tänagi elavatele chihuahua luustikele. Saatsin need laborisse ning sealsed asjapulgad kinnitasidki minu seisukohta. Edasi hakkasin uurima kirikuraamatutest ning linnaarhiivist ja mis siis välja tuli? Välja tuli see, et pimedal keskajal on isegi paavsti püha jalg meie emakest maad puudutanud ning ta peatus tollal Haapsalu piiskopi linnuses. Linnuses elas ka palju pisikesi kasse, keda kutsuti „ahjualusteks“, sest ööseks pugesid nad ikka ahju alla sooja. Nende kasside töö oli peaasjalikult hiirte ja rottide nahka pistmine. Vaiksed loomakesed suurt kära ei teinud ning sestap olid nad ka munkadegängi suured lemmikud. Päris pühadeks loomadeks neid paraku siinmail ei peetud.

"Numbrifriik"

Eelmisel laupäeval piirasid mind Russalka ristmikul kolm masinat, mille numbrid olid 666! Arvasin, et lihtsalt õnnelik kokkusattumus või ehk esimene märk härra Saatana saabumisest. Väga naljakas ja sõidan mina aga edasi ning Pirita Selveri juures kimas veel kaks 666 märki kandvat isendit mööda. Vat see oli juba huvitav, aga suuremast masendusest päästis ehk see, et pärastlõunal sattusid mu teele tervelt 7 autot, mille numbrilaual ilutsesid 777!

"Loomapiinaja Rando sai vanglast varem välja ja muutis kohe nime!"

Alles see Rando Randma oli pisike kut püksinööp ja läks vuta-vuta Kabelimäest üles oravaid piinama, aga tänaseks kenaste karistus kantud ja kinnimajast väljatuleku jaoks oli 16 oktoobril aeg igatahes küps, mis küps. Ringkonnaprokurör teadis omalt poolt ilmselt lisada, et tegelikult on Randol ka hää süda ja küllap seetõttu loomapiinaja ka varem välja lasti!

"Sütiste tee 35 maja ees elab koer autos!"

Mina armastan oma koera niipalju, et ostsin talle uue kuudi. Ma armastan veel rohkem ja ostsin enda penile kahetoalise kuudi! „See pole midagi! Ma armastan enda kutsat niipalju, et ostsin talle kuudi asemel hoopis auto!“, umbes niimoodi võib vast mõelda see Tallinnas, Mustamäel elav perekond küll. Ja eriti tore on see, et taoline elutarkus (koera koht on autos) antakse kenasti edasi ka pisiperele. Turvatool on masinas igatahes täitsa olemas ning küllap siis selles elamises ka vähemalt üks allameetrimees elab, kes vanematelt eelseisvaks eluks eeskuju võtab.

"Uude koju saanud Boss hüljati ning ta sattus varjupaika"

Kurb, aga tõsi, sest Bossi nimeline vahva kutsa on teisel ringil kodu otsimas. Mõned kuud tagasi vahendasin nii mina kui loomakaitse liit üht koduotsimiskuulutust ja keegi Cessica Mölder soovis seda rõõmurulli endale ning lubas talle armastavat kodu pakkuda. Jutuks hää küll, sest nädalapäevad tagasi viis see neidis Bossi „korraks“ oma sõbra Ergo juurde hoiule ja sinna ta vaesekese jättiski. Hää muidugi, et metsa puu külge surema ei viinud, aga nõme temp kuidagi ikkagi. Täna Cessica enam Ergo kõnedele ei vasta ja ka feissaris blokkis heasüdamliku sõbra ära. Nii et otsad vees ja jamagu Ergo selle koeraga edasi või tehku mida tahab. Soovitasin mehele, et ärgu Bossi enam talle tagasi andku ning otsigu pigem uus kodu ja paremad peremehed. Nii et aidake ka kaasa ja jagage seda kuulutust ning äkki õnnestub üheskoos Boss jõuludeks ikka päris koju sebida.
Cessica Mölder. See nimi tasuks mõistagi meelde jätta, juhuks kui ta järgmine kord jälle peaks jälle kellegi juurde lemmiklooma lunima tulema.

"Tutvumiskuulkutused"

Eestlased olevat kalgid, külmad ja osavõtmatud. Vale puha ja lugege selle tõestuseks kasvõi tutvumiskuulutusi ning siis näete ka ise oma ihusilmaga, et absoluutne enamus meist on abivalmid, töökad, kohusetundlikud, hoolivad, armastusväärsed, lahked jne jne.

Lugesin ka mine siis neid kuulutusi ning veendusin veelkord, et elan lausa maapealses taevas, inglid puhta ümberringi lendlemas. Hing täitus rahuolu ja turvatundega. Südamel hakkas ka kohe kuidagi soe kui ühtäkki hakkas silma kuulutus, milles keegi naisterahvas ilma igasuguse valehäbita kirjutas enda kohta, et on bitch-lits-witch kuubis, kes ei hoolivat kellestki ega millestki. Lisaks panevat ta ka tina nagu parm, tossavat nagu korsten ja mehi olevat tal olnud niipalju, et enne minevat Issanda päike looja kui nende loetlemisega lõpule jõuaks. Nagu sellest veel ei piisaks, siis väitis ta et on hariduseta vana kortsus paks lehm, kes söögilauas matsutab ja peeretab. Loomad ja lapsed ei meeldivat talle ka!

Asi tundus kahtlane, aga mind juba ei peta ning otsustasin kontrollida. Saingi temakesega siis kokku ning mida ma nägin? Kohtingule tuli igati sale ja kombekas daame. Võõrmaised keeled puhta suus ja viisakas oli ta ka. Kodu oli puhas, vaaritas maitsva õhtusöögi ja ei matsutanud ta söögilauas ühti! Ohh seda tähelepanuvajadust ja meeleheidet, aga nagu juba mainitud, siis mind juba ei peta - inglite keskel elades pole lootustki leida mõnda langenud hinge!

"McKimmel’s dream coctail ja rohemehikesed"

Proovisin eile üleilma kuulsat ja ka meil eelkõige naiste seas populaarsust koguvat kokteili, Šotimaalt pärit „McKimmel’s dream coctaili“. Uue joogi koostisosad on teatavasti antidepressant Argofan + rahusti Xanax + Somnols unerohi segatuna veini või/ja brandyga. Tulemus oli igatahes fantastiline ja öötundidel lobisesin isegi Jeesusega. Hea oli lõpuks vääriline vestluskaaslane leida ja nii me siis lobasime kuni varajaste hommikutundide välja ning leidsime isegi lahenduse nii näljahädale kui pagulasprobleemile. Muide ka Jeesus on suur MMS-i pooldaja ja selle vastu võitlevat tema sõnul vaid harimatud arstid, kes kardavad oma tööst ilma jääda. Ah jaa,  veel ütles ta, et Savikas pappi ei võtnud ja lubas temast uue Reformierakonna juhi teha kui Eesti kohus peaks taadi süüdi mõistma, aga see selleks.

"Savisaar võeti kinni! On see vast uudis!"

„Savisaar võeti kinni!“, see on vast see uudis, mis peaks summutama rahva pahameele nii mugavuspõgenike tuleku üle kui juhtima tähelepanu kõrvale ka Tallinna Sadama hämaratelt miljonitehingutelt. Peavoolumeediale on teema ette antud ja isegi kui Venemaa peaks ülehomme Soome vallutama, siis sellele pühendatakse vast viiendal leheküljel kolm rida. Hea kui sedagi.

Aga kuidagi väga veidralt tuli see suure pauguga kinnipidamine– pasunad hüüavad, pressikonverents ja puha, poliitikud ja isegi president võtavad kõik sõna „a la Kapo tubli-tubli, Savisaar paha-paha!“  Jätab kuidagi väga libeda mulje ja mis kõige huvitavam, nägite vast isegi, et Hundisilmal oli kogu meediaarmee kohal. Täiesti hämmastav ettenägemisvõime või kuidas?

Verekoer Marta vajab abi raviarvete tasumisel

Nädalapäevad tagasi vajas koerasõprade portaali Koer.ee maskott Marta kiiret abi, sest tal avastati maokeerd. Taoline terviserike on nii sellele tõule kui ka teistele sügava rinnakorviga eakamatele koertele üsna iseloomulik. Õnneks Marta perenaine Hedvig oskas seda seisundit kahtlustada ja sõitis vastu ööd koheselt Loomade Kiirabi Kliinikusse. Marta toimetati operatsioonile ja kliiniku loomaarstide jõupingutused kandsid vilja – Marta elu suudeti päästa.

Maokeeru puhul on tegemist äkki tekkiva ja kiiresti areneva haigusseisundiga, mis ühe ööpäeva jooksul looma hauda viib kui omanik operatiivselt asja tundlikku abi ei taga.

"Kui vikatimees niitma kukub, siis ikka hoolega!"

Kas olete tähele pannud, et teinekord kui Hr.Surm niitma kukub, siis vihub ta ikka hoolega ja kallite inimeste read kahanevad sellise kiirusega, et jõua järge pidada. Minu elus oli eelmine selline periood 2002-2006 - vend tegi otsa lahti ja hukkus tulekahjus. Ema ei tulnud leinast välja ja läks pooleteist aasta pärast järgi ning siis ühinesid teispoolsusesse minejate gängiga ka tema sõbrannad, keda olin tundnud vaat et sünnist saati. Lisaks arvasid heaks ka oma siinsetele tegemistele joone alla tõmmata meie pere lemmikud dobermann Petra, rotveiler Roy ja Pääsküla Hiigelrotipüüdjad Kossu, Nurr ja Kurru. Ja nii nad siis pooleaastaste vahedega muudkui surid ning juba närvi hakkas ajama, et see neetud lein ka juba ükskord otsa ei hakka saama. Isegi nooruke poeg viskas juba villast, et kõik on ümberringi surnud ja ilmselt on aeg nüüd meie käes ……. Arvasin, et küllap tuleb liisku visata, aga siis tuli pikk vaikus ja ülejäänud sõprade-sugulaste-tuttavate seltskond keeldus suremast. Jummel tänatud!

"Loomakaubad viinaletis!?"

„Loomakaubad“ või „Kaubad loomadele“  ja just niimoodi sobiks seda silti tõlkida küll. Kui tsiteerida Turkinit, siis väljendid nagu „täis nagu siga“, „joob nagu loom“ jne on seega igati omal kohal. Eks ole? Muide uuest alkoholiseadusest leiab kõiksugu huvitavaid pügalaid ja näiteks on seal sees ka selline punkt, et alkoholi tarvitanud isikule napsu pakkumine on kuritegu. Või oli see nüüd siis ikkagi väärtegu. Vahet pole , aga kujutage ette, et lähete sõbraga-sõbrannaga ööklubisse või baari ning teete mõned kokteilid. Järgmine dringi-ringi maksate teie oma kaardiga ja kohe ilmub platsi inspektor Kukeke, kes teile trahvi valmis vorbid, sest pakkusite va kärakat ka oma sõbrale ehk alkoholi tarvitanud isikule! Kuradi idikad, nad on ometigi ju mingi ülikooli lõpetanud, aga ometigi kirjutavad sellist paska seadustesse! Samas teeksin kohe ka ise ettepaneku seda seadust veelgi täiendada ja alkoholi pakkumise ka eri looma- ning linnuliikudele keelustada. Näiteks tuvile õlle pakkumise eest ÜKT või tingimisi karistus.Hobuse kummuli jootmise eest tuleks aga juba oma paar kuud kinnimajas sitsida. Seadus tuleks pikem, põhjalikum ja kõik need haritud pead võiksid õhtul kodus põhjusega ohata: „Kuradi raske päev oli, aga ma olin tubli ning teenisin oma palga auga välja!“

"Meie pere kuldne kuuik"

Mis sobib kuldsesse sügisesse imehästi? Otse loomulikult üks kuldse säraga kaetud looke kuldsete kiharatega lastest ja nende sõpradest kuldsetest retriiveritest. Olen nendest võrratutest tegelastest siin varemgi pajatanud ja küllap mõned pildid ka korduvad, aga ärge pange tähele. Praegu on meie peres sattunud nii, et kamba peale saame kokku terve hunniku kuldseid retriivereid ja heledapäiseid poisse ehk lausa kuldse kuuiku.  Ma muidugi vabandan uususuliste ees ja olen nõus täiel määral vastutama, sest see on ikka täielik jama küll kui laste juuksed tumedad pole. Aga luban pühalikult, et nii kui nad veidi vanemaks saavad, siis värvin tumedaks  ja kukkugu mul munad küljest kui ma seda vannet peaksin murdma!

"Kolga metsade vahel kitsi otsimas"

Eile sai siis Kolgal kitsi otsitud ja siinkohal suurimad tänud Keityle ja Katarinale, kes sellest „veretust jahist“ ilma igasugu peksu ning sunnita osa võtsid. Kitselugu algas pihta sellest, et proua Mare Võrumaalt müüs oma karjast neli kitse Kolka-Sirjele (see nimi ei pruugi muidugist õige olla), aga kohale jõudes panid need metsa poole plehku. Vanaproual mõistagi mure suur, sest isegi pärast müüki ei jätnud loomakeste saatus teda teps mitte külmaks. Ostjaks oli samuti vanema aastakäiguga soomlannast naisterahvas, kes keelas vallaametnikke tülitamast. See oli kahtlane ja soovitasin Marel siiski ka vallasakstele asjast teada anda. Pidasin targemaks ka ise kohale ronida, sest kuidas sa ikka memmed hätta jätad ja lisaks leiti just sealtsamast Kolga külast hiljuti samuti ühe sommi käest nirus seisus loomi lausa hunnikute kaupa:
http://www.ohtuleht.ee/684413/oudus-kuusalus-koeravabrik-pidas-loomi-koletuis-tingimusis

"Tahan põrgusse!"

"Ela kenasti ja ära tapa! Ole tubli kristlane, ära varasta ja siis saadki taevasse! Muidu lähed põrgu! Ahh, et lähen kohe taevasse?"

Aga mis siis, kui ma ei taha taevasse, sest igaüks kes on lennukiga lennanud, teab ju, et juba pelgalt kümne kilomeetri kõrgusel on oma 50 kraadi külma. Lisaks on sääl ka hapnikuga veidi lahjavõitu lood ning siis nad soovitavad tuusikut taevasesse paradiisi? No ei taha kuradi napakad!

Tahan põrgusse. Seal on soe, pann ja grill naeravad igavesti ning kõik kohad on langenud naisi täis. Mis sa hing veel ihaldad ja loomulikult tahan ma just sinna.

Tegelikult oleme me kõik praegu juba põrgus kui selle üle veidi sügavamalt järgi mõelda.“Haigused, surm, ülekohus ja mure oma järglaste käekäigu, ulualuse ning toidupoolise pärast kuni maiste päevade lõpuni“, on ju üsna põrgulik või mida teie arvate?

Tegelikkuses ongi meile jäänud vaid „Üürikesed õnnehetked, mis inimesele on antud“, kui kasutada Ingmar Bergmani kuulsaid sõnu. Ja üürikesed on nad tõesti – armumine, abiellumine, laste sünd, no mõned mitte nii tähtsad hetked ehk veel ja ongi kogu õnn! Kogu ülejäänud aeg siin maa peal on üks paras pask ja viletsus. Nii et tahan kindlasti põrgusse! Aga veidi paremasse kui sinne, milles praegu elan.

"Täna on Ussimaarjapäev"

Maarjapäevad on pühendatud kirikukalendris Neitsi Maarjale ja täna on üks neist pühadest ehk Ussimaarjapäev või kui soovite siis usside magamamineku päev. Eestis teatakse püha juba alates 16. sajandist ja reeglina polnud heaks kombeks täna metsa minna, sest ka mets tahab puhata ja ussid rahulikult urgu minna. Täna kaotavat nõelussid maaga kokku puutudes ka oma mürgi ja nende salvamine polevat enam ohtlik.

Muide, urgu võivad maod otsida ka teie elamisest ja siinjuures on üks vana lugu ka täna igati aktuaalne:  http://reporter.postimees.ee/3528151/sugis-voib-tuua-maod-teie-tuppa

Veel teati, et kui Ussimaarjapäeval sajab, siis on........ maa märg!  Täiesti uskumatu kui targad oldi ikke ennemuistsel aal!

"Liidu koduleht on maas"

Eile õhtul helistas mulle pr.Tiitus Tapalt, kes päris murelikult, et kas Loomakaitse Liit on uksed kinni pannud? Koduleht olevat nimelt maas ja sellest siis ka taoline järeldus. Pole need uksed veel kinni ühti, aga koduleht on tõesti oma kuu aega juba maas ja ka meiliaadressid momendil ei tööta. Ja põhjus nimelt selles, et algselt registreeris eelmise juhatuse liige Rein Kikerpill kogu krempli oma nimele. Kui ta juhatusest lahkus, siis vormistas küll asjad ümber ja liit tasus ka arve kuid ilmselt läks miskit nihu, sest ühel heal päeval kodulehte enam polnud. Rein oli ka oma numbrit vahetanud ja sestap ei saanud temaga ühendust ning nii see asi veninud on.

"Tänud suitsetamast!"

Suitsetamine on kahjulik! Vale puha ja ilma suitsetajateta oleksime hukule määratud. Räägitakse, et tohlamine pärsib potenssi ja jummal tänatud, et see seda teeb, sest muidu oleks meid oi-oi-oi kui palju ja me ei mahuks siia Maarjamaale kuidagi ära.

Lisaks tagavad suitsetajad ka arstidele tööd. Mõelge ise kui paljud tohtrid jääksid tööta kui poleks suitsetajaid ning kisub lausa silma veele neid vaeseid töötuid kuskil Kalamaja supiköögis sooja kõhutäit ootamas ette kujutada. Lisaks aitab suitsetamine ka arstidel stressi vältida ja nimelt juhtub üsna sageli nii, et nad oma hariduse kiuste ei suuda diagnoosi määrata. Ja nüüd tulebki armas-kallis sigarett appi, sest kuuldes, et patsient suitsetab, siis  pole ju rohkem vajagi pead vaevata:

„Pea valutab, sest suitsetate! Jalaluu on katki, sest suitsetate! Ja mis kuradi prille te veel tahate kui endal sigaretipakk taskus?“

"Teie arve on jälle täis!"

„Valner on hiigelvõlgades!!!“ A-ha-haa, see ajab lausa naerma, sest ÕL tainapea ei jaganud järjekordsest teemaarendusest ööd ega mütsi. Tegelikult kallid sõbrad on asi otse risti vastupidi, aga ega see minu olukorda nüüd paremaks küll tee. Ja nimelt ei julge ma enam telefonile vastata, sest usun et ei liialda kui väidan, et vähemalt iga nädala tagant tuleb pangast kõne: „Härra Valner, mida te endast arvate, te konto on jälle täis! Kogu pank on teie raha täis! Isegi pagulastele mõeldud annetused ei mahu enam kuhugi. Võtke midagi kohe ette, muidu lõpetame lepingud!“

„Pange asjad oma kohale tagasi!“

„Pange asjad oma kohale tagasi“, nii räägivad emmed lastele ja pikapeale saavad põnnid ka aru.

Sama räägin mina ka oma naisele juba aastaid, aga tee või tina, vat ei saa aru, lihtsalt ei saa! Hommikul otsin sokke ja trussaare taga ning ülla-ülla, need on jälle kadunud nagu tinatuhka. Täpselt mäletan, et jätsin sokid köögilaua alla ja vusped öökapile, aga läinud mis läinud. Paanikas mõtlen, et äkki vargad? Äkki rotid on majja pääsenud ja siis temake malbelt teatab: 

„Ma pesin need ära ja panin kappi“. 

Aitäh küll, aga mis pagana kappi? Pane asjad vanasse kohta tagasi, et need ikka üles leitaks!
Või võtame siis nõud. Tugitooli serval olnud kahvel – kadunud, lillepeenrasse spetsiaalselt jäetud kohvitass – kadunud, pesumasina peal olnud praetaldrik – kah kadunud! Ja jutt ikka sama, panin kappi! Tule taevas appi, sest kes see ikka oskaks vajalikke asju kapist otsida? Ammuks need kapid välja mõeldi!

Huvitav, aga püstiasendis prilllaua pärast tuleb vaat et kolmas maailmasõda. No mis siis et jätsin ülesse? Sa oled juba suur tüdruk ja pane alla tagasi! Mina ju ei hädaldada kui too igati vajalik poti lisaseade üleval ei ole!

Õnneks garaaži ta enam ei tihka minna, sest lasin sissepääsu mineerida. Muidu oleks ikka maailmalõpp käes küll kui ta ka seal „millimeetritäpsusega planeeritud korralageduse“ keskel korda hakkaks looma. Nii et veel kord kallid naised: „Tehke, mis te teete, aga pange asjad ikka omadele kohtadele tagasi!“

"Valner on hiigelvõlgades!"

„Valner on hiigelvõlgades!!!“ A-ha-haa, see ajab lausa naerma, sest Õhtulehe
tainapea ei jaganud järjekordsest teemaarendusest ööd ega mütsi. Tegelikult kallid sõbrad on asi otse risti vastupidi, aga ega see minu olukorda nüüd paremaks küll tee. Ja nimelt ei julge ma enam isegi telefonile vastata, sest usun et ei liialda kui väidan, et vähemalt iga nädala tagant tuleb pangast kõne: „Härra Valner, mida te endast arvate, te konto on jälle täis! Kogu pank on teie raha täis! Isegi pagulastele mõeldud annetused ei mahu enam kuhugi. Võtke midagi kohe ette, muidu lõpetame lepingud!“

"Valner läheb elama koerakuuti!"

Omal ajal lubas TLK mind ära hävitada ja teha minust „eesti esimese naisepeksja“. Nii mind kui ka oma kolmandat eksabikaasat ähvardas ta ikka Ekspressi ja Päevalehega, sest seal tal head tuttavad ees. Sestap olen ka igasugu intervjuudest loobunud, sest räägi mis sa räägid, aga poolt lausetki temakese joomiskirest või rahustisõltuvusest leheveergudele pole jõudnud. Nii palju siis objektiivsest meediast ja üldjoontes pole mõtet oma aega raisata, sest peale ärapanemise, eriti just linnunimega vennikese käes olevate meediaväljaannete poolt oodata pole.

"Kepi mind! Ma olen kuulsus!"

Sõnum on tähtis ja enda salasoove või tulev'ikuplaane võib täiesti vabalt presenteerida ka riietel. Pildil olev neiu TT leidis piisavalt diskreetse viisi kuidas end väljendada ja mida teistelt ootab. „Niku mind! Ma olen kuulus!“, paljastab ju vägagi peenetundeliselt tema tagasihoidliku naiseliku soovi. Ja püüa sa mitte alluda ning abivalmis olla. Kohe oled ebaviisakas mats, impotent või kibestunult võib näiteks ka öelda, et lausa vägistaja. Ja teeb ikka hinge täis küll - lebad kui meritäht taevaväravad laiali ja säh sulle kooki moosiga! S...tapea keerab lihtsalt magama ja kõik ootused-lootused haihtuvad kut hommikune udu. Loomulikult ajab hinge täis ning ma täiesti mõistan teda, mitte ei mõista hukka nagu paljud teised. Täiesti tavapärane pettunud naise käitumine ju ja mida te vingute nagu sead aia vahel!?

"Ka kassid naudivad liugulaskmist"

Sattusin eile nägema lahedat vaatepilti ja sõbra kass suutis mind taaskord üllatada. Ja nimelt magas Tõnu „Kosjak’i“ ehk „kassika“-nimeline kiisu rahumeeli masina katusel. Kosjak on üldse selline tüüp, et võib magada kõikjal, absoluutselt kõikjal - nii pesunööride peal kui vihmaveerennis, nii tagavararatta sees kui supipotis jne jne. Alati kui seal käin, siis enne lahkumist tuleb oma pool tundi reeglina masinat läbi otsida, sest iial ei tea kuhu Kosjak on tuttu pugenud. Ja nagu juba öeldud, siis sedapuhku magas ta õiglaseund autumobiili katusel. Ühtäkki aga ärkas üles ja pärast korralikku ringutust hakkas mööda esiklaasi alla tulema. See pagan oli aga libe ja nii ta saigi korraliku vastlasõidu. Kapotile maandudes olid tal endagi silmad imestusest suured nagu tõllarattad ja vaatas justkui kaheldes üleõla tagasi. Seejärel aga hüppas ta taas katusele ja tegi juba täiesti teadlikult uue liulaskmise. Pärast seda viskas masina kapotile siruli ja alustas hommikuste hügieenitoimingutega. Nii et pole see liugulaskmine pelgalt vaid inimeste eralõbu. Ka mõned kassid naudivad seda teinekord väga-väga, tõestatud!

"Tulevi teine tulemine"

Kui mõned päevad tagasi siin naistest ja rahustitest kirjutasin, siis vihjasin ühe „kollase staarikese“ sõltuvusele ja pidasingi silmas just Triinut. Teine katse ohvrit teeseldes mammonat kokku kraapida läks seega luhta. Tänu temasugustele ei julgegi aga enam kellegagi ühte heita kui kasvõi paar pokaali veini temakesel hinge all on. Äkki ütleb, et uimastati ja vägistati!

Advokaat Viktor Turkin kirjutas selle loo kohta nii: "Triin Tulev tembutab jälle... Kahjuks või pigem õnneks kipub seesuguste afääridega, millega kuulsust ning (esmajoones) majanduslikku kasu soovitakse, minema sageli nii, et kui esimene neist õnnestub või peaaegu õnnestub (pean silmas siin Rasmus Vesiloo juhtumit, mis veel lõpliku lahendita) kaotakse edasiselt igasugune reaalsustaju ning planeerimisvõime ning üritatakse varasema õnnestumise eufoorias ning lahmivalt algatada üha uusi ja uusi skeeme, mis paratamatult sellisel kujul enam ei toimi ning peategelase enda varem või hiljem mudasse tambivad.“