4. september 2015

„Pange asjad oma kohale tagasi!“

„Pange asjad oma kohale tagasi“, nii räägivad emmed lastele ja pikapeale saavad põnnid ka aru.

Sama räägin mina ka oma naisele juba aastaid, aga tee või tina, vat ei saa aru, lihtsalt ei saa! Hommikul otsin sokke ja trussaare taga ning ülla-ülla, need on jälle kadunud nagu tinatuhka. Täpselt mäletan, et jätsin sokid köögilaua alla ja vusped öökapile, aga läinud mis läinud. Paanikas mõtlen, et äkki vargad? Äkki rotid on majja pääsenud ja siis temake malbelt teatab: 

„Ma pesin need ära ja panin kappi“. 

Aitäh küll, aga mis pagana kappi? Pane asjad vanasse kohta tagasi, et need ikka üles leitaks!
Või võtame siis nõud. Tugitooli serval olnud kahvel – kadunud, lillepeenrasse spetsiaalselt jäetud kohvitass – kadunud, pesumasina peal olnud praetaldrik – kah kadunud! Ja jutt ikka sama, panin kappi! Tule taevas appi, sest kes see ikka oskaks vajalikke asju kapist otsida? Ammuks need kapid välja mõeldi!

Huvitav, aga püstiasendis prilllaua pärast tuleb vaat et kolmas maailmasõda. No mis siis et jätsin ülesse? Sa oled juba suur tüdruk ja pane alla tagasi! Mina ju ei hädaldada kui too igati vajalik poti lisaseade üleval ei ole!

Õnneks garaaži ta enam ei tihka minna, sest lasin sissepääsu mineerida. Muidu oleks ikka maailmalõpp käes küll kui ta ka seal „millimeetritäpsusega planeeritud korralageduse“ keskel korda hakkaks looma. Nii et veel kord kallid naised: „Tehke, mis te teete, aga pange asjad ikka omadele kohtadele tagasi!“