20. september 2015

"Kui vikatimees niitma kukub, siis ikka hoolega!"

Kas olete tähele pannud, et teinekord kui Hr.Surm niitma kukub, siis vihub ta ikka hoolega ja kallite inimeste read kahanevad sellise kiirusega, et jõua järge pidada. Minu elus oli eelmine selline periood 2002-2006 - vend tegi otsa lahti ja hukkus tulekahjus. Ema ei tulnud leinast välja ja läks pooleteist aasta pärast järgi ning siis ühinesid teispoolsusesse minejate gängiga ka tema sõbrannad, keda olin tundnud vaat et sünnist saati. Lisaks arvasid heaks ka oma siinsetele tegemistele joone alla tõmmata meie pere lemmikud dobermann Petra, rotveiler Roy ja Pääsküla Hiigelrotipüüdjad Kossu, Nurr ja Kurru. Ja nii nad siis pooleaastaste vahedega muudkui surid ning juba närvi hakkas ajama, et see neetud lein ka juba ükskord otsa ei hakka saama. Isegi nooruke poeg viskas juba villast, et kõik on ümberringi surnud ja ilmselt on aeg nüüd meie käes ……. Arvasin, et küllap tuleb liisku visata, aga siis tuli pikk vaikus ja ülejäänud sõprade-sugulaste-tuttavate seltskond keeldus suremast. Jummel tänatud!



Tundub, et nüüd üle kümne aasta hiljem hakkab taas selline „suremiste laine“ kätte jõudma. Tõsi, need ei lõika enam küll nii tugevalt sisse, et enese elu seisma jääks , aga kahju on ikka, et minu elus suuremal või vähemal määral osalenud meeste aeg hakkab otsa saama. Sügis on igatahes käes ja tublid mehed pudenevad puult nagu küpsed õunad. Üleeelmisel nädalal oli üks matus, mille toimumine oli ette teada juba suvest saati. Vähk. Teine kallis taadike võitleb praegu vägevalt ega kavatsegi alla anda. Ka vist vähk, täpselt pole veel teada, aga esimesel oktoobril viin ta haiglasse ja siis olgu jumalad ning esivanemate hinged koos meiega. Rääkides aga haiglasüsteemist, siis olgu kohe öeldud, et see eakate ja haigete eest hoolitsemine tervikuna on meie riigis ikka nii persses kui persses, et viimased sotsiaalministrid võiksid teha massienesetapu, et nad selle sellisele tasemele on langetanud.  Sellist riigimehelikkust neilt muidugi oodata ei tasu, sest vennikesed on eneste arust ju suured reformijad ning igat senti väärt. Aga see selleks ja küllap elan sel teemal end põhjalikumalt välja mõni teine kord.

Ka kolmas tähtis taat minu elus möödab praegu viimaseid kuid ja tunde siin maamuna peal. Tohtrid vähemalt pikka pidu enam ei luba ja seda on ka näha. Elurõõm ja –jõud on otsas. Jälle va vähk märatseb! Majas valitseb mõistagi rusuv meeleolu ja küllap see on meile mahajääjatele vast veelgi raskem kui minejatele. Nii vähemalt tundub. Ühtäkki aga tuli jutuks, et küll neil on kahju, et nad enam uut lemmikut võtta ei saa, sest nad ei elavat teda üle. Tegin seepeale vähemalt enese jaoks üllatava ning absoluutselt erandliku otsuse ning nö „laenasin“ neile oma kassi kuni nende päevade lõpuni. Hing kriipis küll kõvasti sees, sest lapsed-loomad-sõbrad on meie peres selles nimekirjas, keda eales ei hüljata-reedeta, aga teadsin, et Evka satub seal majas maapealsesse paradiisi. Kuidas ma seda teadsin? Aga eks ikka oma kogemusest, sest ka mu vennast Aarest maha jäänud üks koer läks just sinna tarekesse. Venna teise koera olin sunnitud enesele jätma, sest uut kodu ei leidnud ja hukkamine ei tulnud kohe üldse kõne alla, sest nagu juba öeldud, siis elushinged on meie peres väga-väga üle loetud ja ripakile ei jäeta kedagi tulgu või veeuputus .

Alul hakkas siis Evelyni uue kohaga harjutamine ja käisime Miaga vaat et üle päeva külas. Evka aga võttis kõigi kartuste kiuste nii uue elamise kui memme-taadi pea kohe omaks. Esimesel ööl oli küll üksjagu mjägunud ja kohta otsinud, aga pärast seda tatsas mööda maja ringi nagu õige peremees, kes sealmail juba aastakümneid elanud. Kõige hämmastavam on aga see kuidas üks väike karvakera suudab inimeste ellu nii palju rõõmu ja elevust tuua. Nii memm, kui taat rääkisid lausa lapseliku õhinaga särasilmi kiisukese tegemistest ja ühtäkki tundus, et nagu majas polekski nagu enam mure , valu ja surmaootust. Täiesti uskumatu oli see muutus ja nüüd  justkui kõik keerles Evelyni ja ainult tema ümber. Kuradi hea tunne on endal ka - kassil palju parem olemine kui Pääskülas, sest seal ei saanud ta õuegi. Vanad ka rõõmsad ning mis sa hing veel ihaldad.

Rääkigu sileajud mida tahavad, aga loomad meie elus mängivad suuremat rolli kui oskame-tahame ette kujutada. Vanadele pakuvad nad muidugi viimastel eluaastatel tohutut tröösti ja seltsi ning eelpool mainitud vanahärrade ja –prouade puhul on see ilmselgelt näha. Ka mulle luges taat sõnad peale, et vaata et sa mu kasse ripakile ei jäta. Lubasin, aga olgu kohe ette öeldud, et eks see üks paras peavalu ole, sest oma moori leinates on ta pea kõik ümbruskonna kodutud kiisud enda juurde kogunud ja neile uute kodude leidmine on paras pähkel.  Aga küll me need kodud ka leiame!

Teine taat andis oma perele aga karmi käsu tema koerakese eest hoolitseda ja pärast surma ta tema rinnale matta. Kasvõi salaja, sest keelatud see on, aga ainult nii leidvat ta lõpliku rahu. Muidu lubas va naljatilk kummitama tulla. Tean ka teisi taolisi lugusid, kus lemmikud on lõpeks oma peremehe juurde maetud. Kui palju neid on ei tea vast ei Jeesus ega Lucifer, aga tegelikult ka mulle meeldib selline mõte.

Meite pere viimane, kui üks lemmik on maetud samale taluõuele kus emagi elas ja sestap käskisin ka oma pojal minu päevade lõppedes, et pistku aga mulle tuli otsa ja seejärel istutagu mind just sinnasamma kus Muri-Roy-Petra-Kiisu-Miisu ja teised omapäi ulakust teevad. Küll ma nad jälle paika loksutan ja minu arust igati väärikas ning ustav seltskond, kellega teispool pilvepiiri kuni aegade lõpuni hängida. Kirikuaias lebotamine-igavlemine jäägu pühitsetud tüüpidele ja laiskadele. Andku mu jumalakartlik vanaema need jumalavallatud sõnad nüüd andeks!