3. september 2015

"Valner läheb elama koerakuuti!"

Omal ajal lubas TLK mind ära hävitada ja teha minust „eesti esimese naisepeksja“. Nii mind kui ka oma kolmandat eksabikaasat ähvardas ta ikka Ekspressi ja Päevalehega, sest seal tal head tuttavad ees. Sestap olen ka igasugu intervjuudest loobunud, sest räägi mis sa räägid, aga poolt lausetki temakese joomiskirest või rahustisõltuvusest leheveergudele pole jõudnud. Nii palju siis objektiivsest meediast ja üldjoontes pole mõtet oma aega raisata, sest peale ärapanemise, eriti just linnunimega vennikese käes olevate meediaväljaannete poolt oodata pole.



Tõsi, olen lubanud küll ühele ajakirjanikule anda viimase inteka juhul kui ta ka valedetektori kohale sebib ja kogu jutu ka avaldab. Tänaseks päevaks on ta aga kadunud ja ega ma tagant sudima ka hakka. Teema on minu jaoks juba ammu maas. Nädalavahetusel tahtis minuga kokku saada Õhtulehe Andres Tohver. Üldiselt olen Andresele andnud igasugu loomalugusid ja tüübile sai mainitud , et eravestlused jäävad omavahele.  Nu saimegi siis mõned päevad tagasi kokku Buldogi pubis, kus eelmine kordki. Vennike mesimagusa hääle ja jutuga ostis omleti ja puha ning muudkui jahub loomateemadel. Ühtäkki aga hakkab pärima nii muuseas ka minu elukese kohta ja ikka detaile tahab va kurinahk teada saada. Iga kord kui rääkisin TLK-st, siis vennikesel blokk peal. Teada värk, et vennike lindistab salaja! Kokkuvõttes rääkisime üle kahe tunni ja nii loomadest kui nende kaitsest, nii TLK probleemidest kui mu praegusest seisust, aga ega ma talle nüüd südant puistama küll kukkunud. Eriti huvitas tüüpi veel mu praeguse kaaslase nimi ja töökoht. Aga imegu muna ja seda ma talle küll ei öelnud. Lõpeks sõidutasin tüübi veel Nõmmelt kesklinna, et ta bussiga vastu ööd loksuma ei peaks.

Ja näed sa, „usaldusväärse ajakirjaniku“ käest ilmuski eile üllitis. Sõbrad-tuttavad puhta paanikas ja kutsuvad enda juurde elama. Lahe-lahe. Ma õige veidike kergitan teile ka faktide poolt. Majast ma tõesti jäin ilma, aga ……………….see juhtus 2005 aastal ehk 10 aastat tagasi. A-ha-haa! Pärast ema ja venna surma oli lein nii suur, et lihtsalt ei läinud mingite laenumaksete maksmine korda ja nii olingi ta sunnitud maha müüma. Ma sain sinna edasi elama jääda, aga pärast TV3 lahkumist leppisin omanikuga kokku, et müüme maha kuna mul tõesti pole koos kassi ja koeraga vaja nii suurt pinda. Nii et ärge sapsige ja kõik on kontrolli all – jalgsi ma ei käi, kuuse all ei ela ja ka kõht on täis. J Jutt „hiigelvõlgadest“ on ka laias laastus üle pingutatud. Ühtteist, näiteks 2007-2008 loomakaitse kütusekulud, surnud sõbra ja venna laenud, mida lubasin tasuda ning paari sõbra käest laenatud mittemärkimisväärsed summad on küll olemas, aga nagu juba öeldud, ei miskit hullu. Ma mõistagi lootsin vahelt teenida ja ka nendest lahti saada, aga turuhind paneb asjad paika ning eks nad pea veel veidi oma rahakest ootama. Tõsi on see, et joodikust anektootliku naisepeksujamaga seotud kohtukulusid ma tasuda ei soovi ja eks see seab ka teatavad piirangud mu edasisele elule. Oleks asjad nii olnud nagu tema kirjeldab, siis küll ma ka tunnistaks ja maksaks, aga nüüd tuleb pankrotti minna.

Nii et kõik on laias laastus üsna hästi. Täiesti uus algus ja see on ikka hämmastav kui palju mittevajalikku träni (mööblit, riideid, nõusid jne) inimene suudab endale koguda. Jagasin laiali ja viisin prügimäele ikka nii palju nodi, et anna kannatust. Aga hing on rahul. Mis puudutab aga tulevikku, siis tõesti olen omadega ristmikul ja pean otsustama kuidas edasi. Aga kõik teed on valla ja eks aeg näitab kas pärast karistusaja lõppu elan Hispaanias, Mehhikos või Kolga-Jaanis ja see on paganama hea tunne. Ma olen lõpuks vaba – vaba TLK-st, vaba majaga seotud kohustustest, vaba televisioonist ja vaba loomakaitsest. Viimasest küll mitte veel päris vaba, aga oma 3 aastat on juba asendajat otsitud ja küll ta ükspäev ka tuleb. Ja nüüd siis viimane uudiskünnist ületav kirjatükk. Tasub lugeda ja eriti lahe on koht, kus sulerüütel väidab, et mulle pakuti elukohta isegi LOOMADE VARJUPAIKADES! Fantaasia on tüübil igatahes vägev, aga mäletamist mööda mina taolist asja küll ei maininud. Aga lugege ise ja võtke seda kui lahedat ajaviidet. Nüüd jälle olen valmis ka lusti pärast ajakirjanikega kohtuma ja eks ma siis pajatan kuidas ma jooma kukkusin, et naised mind enam ei eruta ja kiikan hoopis kasside poole ning küll ma veel midagi toredat välja nuputan.