"Otsustage siis juba ära!"

"Politseis töötavad tundetud mölakad! Tegid sünnitava naise juurde tõtanud pereisale trahvi!", olid inimesed marus.

Õukei, trahv tühistati, aga jälle häda ja seakisa taevani:

"Sõbrapäev"

Ei ma soovi teile hääd "sõbrapäeva",
ei hakka nägema ma seda tühja vaeva,
soovin hoopis tervist ja elu täis lusti,
ja olgu te kõrval inimesed ka siis,
kui kõrge kaarega hinge või krae vahele kusti!

"Sõbrapäevalugu loomasõpradele. Kabina küla rebasest ka."

"Sõpra tuntakse hädas!", on üks tore ja paganama õige ütelus, millega kõik inimesed vast kokku puutunud on. Võit ei õpeta midagi vaid kaotus on see, mis tarkust ja kogemust juurde annab. Eks me kõik komista ja ka need ajad on tegelikult hindamatud, sest just siis saame teada, kellega võib ka päriselt arvestada. 

Kahjuks enamus inimestest, kes sind ümbritsevad on lihtsalt "prügikalad", kes põhjusel või teisel vaid oma suutäit hiilivad ning õnnetuse saabudes põhjusel või teisel jooksu pistavad. Pole nende asi ja saa aga ise hakkama. Kui sul taas hästi minema hakkab, siis on nad mõistagi kohe platsis ja patsutavad tunnustavalt õlale!

"Gavercatid Saara ja Ronja igatsevad koju!"

Vesihallid omanäolised siiami kaksikud. Nii sarnased ja nii erinevad. Algselt nii arad, aga teineteisele julgust juurde andmas ning imepisikeste sammudega inimest taas usaldama hakkamas. Kassid nagu kassid ikka, aga kahe peale kokku saavad nad vaid kaks silma ette näidata.

"Ilmselt tuleb hakata kassidel silmi välja torkama ja käppasid amputeerima, sest sellised saavad laksust koju! Teised aga ootavad aastaid", tegin kord mustemast mustemat võllanalja kui meie käes olevat kassikarja ahastades loendasin. 

Tõsi ta on, et vigased loomad äratavad rohkem kaastunnet ja nad leiavad kiiremini kodu. Kurjade juttude vestjad kahtlustavad antud juhul aga lausa, et inimese käsi on mängus olnud:

"Sarapuu kirbukas" tuli vigastatud loomadele appi!

Vahest tuleb pauk luuavarrest ja teinekord abi sealt, kust oodatagi ei oska. Vaevasin just pead kuidas selle kuu arvetega hakkama saada? Aasta algus on olnud üsna nutune ja karmilt otse öeldes - laipade rohke. 

Pole tahtnud neist kirjutada, sest taolised lood viivad meil kõigil tuju alla ja seda va negatiivsust on niigi ülemäära palju. Ega need lood poleks ka aidanud, sest surnud hobuse jaoks ei anneta keegi, kuigi arved tuleb ju ikka maksta.

Nagu välk selgest taevast võttis Loomapäästegrupiga ühendust Mari-Liis Vuori "Sarapuu kirbukast":

"Tulime välja algatusega ja oleme Loomapäästegrupi jaoks natuke raha kogunud. Kõik kirbuka töötajad on ühed parajad loomahullud ja nii saame ka natukenegi kaasa aidata. See on ikka julm, mida loomadega tehakse!"

"Ohh korona, korona!"

Vaatsin telkust dokumentaalfilme Hiina tuleviku kohta. Kohe kaks seeriat jutti. On ikka vägev areng küll ja imelugu kui nad kõik need asjad, mida plaanivad ka 2049 valmis saavad. Sestap panin oma surmaaja kindlat paika - mitte enne 2050. Tahaks ju näha ja kannatage ära!

Pärast saadet hakkas aga Ruudi aevastama. Kohe palju ja otse näkku mulle. Paar tundi hiljem pole tervislik seisund hullemaks läinud. Kordan. Minuga on kõik korras.

"KKK"

 "KKK ehk Korduma Kippuvad Küsimused", arvasite lambist.

Ei-ei sõbrad! "Kohtumine Kobeda Kährikuga" hoopis. Imelik seaduspärasus - ilma kärntõveta kährikutel ikka suurem viga küljes, ilma karvata tegelastel aga sisemuses kõik korras.

Nii ka sellel tüübil, kes x-linna rahvale täna silma jäi ja lausa valla rahadega arstile toimetati. Ei.ei, ärge nüüd sapsige ja rahva raha ravile ei kulutatud. Ainult trenaspordile ikka. Kährikut aidata ei tohi ja sestap on mu jutt napp. Napi jutuga aga annetusi ei kogu. Mida siis teha?

"Läksime hüppesse"

Pärast Nõpsi operatsiooni pole ka Ruudi jooksma saanud. Ei tahtnud, et nuustik end kõhu alt märjaks teeb ja lisaks ta ka ju kaevab. Kogu see mustus ja jama võivad haavad tuksi keerata ning sestap piirdusime koduse ringiga.

Täna parandasime aga selle vea ära ja jätsime naabrimuti koos Nõpsiga koju. Lahutamatu ja võitmatu tandem Ruts ja Heiks olid taas vabad ja läksid salaja hüppesse.

"Gavercat Alfred otsib kodu!"

Kolmeteist "gavercati" pea kohalt on murepilved kadunud ja lõpuks naid said kätte selle, mida neile meedia poolt kassikuningannaks ristitud proua Katrin Gaver juba ammu lubas ehk arstiabi ja armastava kodu. 

Olen neist kõigist teile ka kirjutanud ning ette kandamata on vaid need kiisud, kelle kohta pole tagasidet saabunud. Kui infot tuleb, siis kriban neistki, aga rohkem ei viitsi pinda käia. Kaua võib oodata?

Saue eramu rõskest ja räpasest keldrist päästetud ülejäänud neliteist kiisut aga ootavad endiselt seda va omainimest. Aitan omalt poolt natuke kaasa, et ka nende ootus ja õigus armastavale perele ning peavarjule lõpuks otsa saaks.

"Palun ärge jooksutage meid tühja!"

Täna hommikul anti teada ühest koerast, kes eksles Suur-Sõjamäe uulitsal. Vabatahtlik loomapäästja Tanel Veskimägi ajas teda oma tunnikese taga, aga üliarg koer kätte ei andnud.

"Mis edasi teen?", helistas ta mulle.

"On ta vigastatud?"

"Gavecat nr.26 - ELSA"

Eile, üsna hilisõhtul andis Kelli Samberk "Pesaleidjast" teada, et nende juures olev Katrin Gaver'ile kuulunud kiisu läks päris oma koju. Hurraa! Lõpuks on ka tema piinad ja pikk ootamine möödas.

Minu nn "Gavercat'ide" tabelis seisis Elsaks ristitud kiisu eelviimasel ehk 26.kohal. Õnneks ei tule need kodud järjekorranumbrite alusel ja nii sai Elsast 12-s kass, kes "päästja" käest päästetud sai ja nüüd hoopis teistsugust elukest elama hakkab.

"Pesta või mitte pesta?"

"Pesta või mitte pesta?", selles on küsimus.

Nädalavahetusel pean titat hoidma. Ohh õudust! Nüüd vajan aga naiste, eelkõige aga politsei lastekaitsetalituse ja lastekaitsjate abi. Ja nimelt peab lapsi ka pesema kuid see on vist kaasajal meestel lausa keelatud. Kuidas siis käituda?

"Robi tervitab ja on oma uue elukesega paksult rahul!"

Tagasiside päästetud loomade omanikelt on oluline ja need kirjad teevad südamest rõõmu. Jagan seda teiega ja loodan, et see muudab ka teie päeva natuke helgemaks.

"Tere Heiki! 

Homme saab kaks aastat sellest päevast kui sain teilt imelise tegelase. 

Sina tead teda nime all Jalaf ibn Rashid ibn Al-Hasa ehk Kuti. Oskasid ikka nime välja mõelda! Minu juurde tulles oli ta mõned päevad Kuti, siis Kuti-Robi ja lõpuks sai temast Robi.

"55"

"Poleks mina uskunud, et sa nii vanaks elad!", ütleks mõni eakam sugulane kähiseva häälega pead vangutades kui ta veel eluks oleks.

Nüüd on siis uhke veerand elukesest selja taga ja nooruki "Suure plaani" kohaselt hakkan järgmise 55 aasta möödumisel enneolematul hulgal naisi võrgutama, et aidata meie rahval ikka püsima jääda. Innajale järgneval sajandil võtan aga juba rahulikumalt ja valmistun pensile jääma. 

Eesmärgid on selged, loogilised ja reaalsed. Verstadepostide möödumisel vaadatakse ikka tagasi. Teen seda kodukoetud moel minagi.

"Hurraa! Ka Nõpsi opp on edukalt möödas!"

Tegin endale ise kingituse ja eile sai Nõps ära steriliseeritud. Põhiline põhjus eaka koera taoliseks operatsiooniks oli aga see, et piimanäärmekasvaja hakkas suurenema. Veider, aga Nõpsik kasvab suuremaks, mida 10+ aastaselt koeralt enam ei ootaks. Kaalu ka terve kilo või rohkemgi juures.

Kahjuks "kasvas" ka kasvaja. No kohe korralikult ja kahe kuuga oli suurenenud oma kolm korda. Saime jaole ning loodetavasti annab see talle mõned eluaastad ikka juurde. Nagu näete, siis üsna egoistlik kingitus tegelikult, sest sellega ostsin ju tegelikult ka endale temaga koosolemise aega juurde.

"On ikka õgard! Sofi pistab nahka absoluutselt kõik!"

Vahest juhtub nii, et satud õigel ajal õigesse kohta. Eile juhtus säherdune asi kui Sõle loomakliinikusse läksin.

Dobermann Sofi va õgard arvas heaks perenaise rahakoti koos sisuga ja teisigi mittesöödavaid asju nahka pista. Kurat teab, mis seal koera peas toimus, sest tegemist pole ju enam kutsikaga. Noorukese omaniku hirm oli suur, sest kogu see mant loomulikku teed pidi välja ei tulnud. 

"Kitsekesed! Pidage veel kolm päeva vastu!"

 "Andeks kas teil veel ruumi?"

"Ei põld on täis! Tulge hiljem, praegu on see maalapp meile reserveeritud."

Tore, et mõned metskitsed veel ikka elus ka on. Trehvame kuuepealise karjaga üsna tihti kui koertega jalutamas käin. Kui nad platsis on, siis anname metsaasukatele ruumi ja läheme mujale. 

Eile õhtul oli just nii kui natuke pimeda peale jäime ja hiljem põllule läksime. Kõik kuus olid elus ja terved. Siiras rõõm oli neid näha ja tagurdasin aga masina vaikselt minekule.

Korra sattusime aga keset päeva kokku. Nemad nosisid väheke eemal ja sulasid loodusega kenasti ühte. Ei pannud tähelegi. Kui märkasin, siis hoidsin hinge, et koerad ei näeks ja hakkasin neid auto poole suunama.

KODU LEITUD! "Pätu otsib (hoiu)kodu! Kiire-Kiire!"

Loomapäästegruppi on jumalad hoidnud ja alates novembrist on läinud päriskoju paras korralik ports loomi. Olen neist riburadapidi ka kirjutanud, sest sellised lood teevad ju südame soojaks. Järge ootavad veel elluäratatud kiisupoeg Ella, Imaveres auto all jäänud ja teistegi lood, mil imetoredad lõpud. Nii kui fotod saadetakse, kriban valmis.

Lääne-Virust said aastalõpus uude koju üle kolmekümne tänavakassi. Mina neist väga ei tea, aga loodetavasti saadavad uued pered fotod ja vähemalt paneks nad Facebookis albumisse ilmarahvale näitamiseks. Gavergate jätkub ka täie hooga, kuigi seis on endine 11 kodudes ja 16 ootamas. Ka neile hakkan aktiivsemalt kodu otsima juba homsest.

Teengi koduotsimismaratoniga algust, aga sedapuhku tõstan järjekorra etteotsa kassikese, kes pole Loomapäästegrupiga otseselt seotud. Mängusõpru tuleb hoida! Mängusõpru tuleb aidata! Loomade Kiirabi Kliinik on samuti gängi mängusõprade seas ja sedapuhku vajavad juba nemad natuke abi.

"Külmast tiigist sooja voodisse - Chihuahua Jack"

"See naine on kõige rõvedam eit maamunal!"

"Ole vait! Ta on parim naine üldse! Ta on ingel!"

Mõlemal mehel võib õigus olla, sest naine käituski nendega just vastavalt. Mitte meelega, aga ta mõjus lihtsalt kummalegi erinevalt. Vahest kohtuvad paarid, kes vastastikku just need halvimad omadused esile kutsuvad. Hiljem pole kummagil ühtki head sõna teineteise kohta öelda ja tegu oli niigi üürikese elu raiskamisega. Parem kui poleks kohtunudki. Endalgi paar sellist kogemust varnast võtta. Küllap ka teil.

Sama lugu on loomadega. Ühes kodus on ta vastik tigedik, aga teises kuku-nunnu ja armsaim lemmikloom, kes eales sündinud.

"Rõõmus taaskohtumine - 19 aastane Ilkas jõudis koju tagasi!"

Tapa linnas vaevalise liikumisega silma jäänud koer Ilkas jõudis täna koju tagasi. Väga paljud olid seda meelt, et koer tuleb raudselt omanikult ära võtta. Käitusin siiski risti vastupidi. Miks? Kohe seletan.

Esiteks sellepärast, et looma ära võtmine on ülimalt suur õiguslik riive ja see peab olema ikka väga põhjendatud ehk teisisõnu peab looma elu suisa ohus olema või on edasine elu tõestatult piinarikas.

Argument, et loom elaks "MUJAL" paremini, ei ole tegelikult argument, sest ka teie enda loomad ja lapsed elaksid mõne miljunääri juures palju paremini. Rikkad suudaksid ju palju rohkemat pakkuda. Eks ole?

"Tapa haige koer on Loomapäästegrupi hoole all"

Tapal inimestele silma jäänud koerake on Tallinnas ja Loomade Kiirabi Kliiniku arstid kontrollisid ta ka üle. Peremees on üles leitud ning pärast telefonivestlust sai koera olukord ka veidi mõistetavamaks:

"Ta on juba 15 aastane. Äkki veel rohkem, naine teab täpselt. Kurt ja ka mõlemad hädad tulevad siis kui ise tahavad. Pidamist enam pole. Ta on lihtsalt juba nii vana. Kui leiate tõsise tervisehäda, siis pange ta "tuttu." 

"Kangelane"

Paganama igav. Hommikul mõtlesin, et teeks enesele otsa peale. Kohe polnud enam igav. Siis mõtlesin ringi. Järelikult päästsin elu. Enda elu. Elupäästja on kangelane. Tegin isegi aumedali ja tänukirja. Nüüd võiks keegi selle mulle üle anda. Nii oleks palju pidulikum.

Homme teen sellest kangelaslikust elupäästamisest uudisloo ka. Ostan lausa GoPro Hero kaamera. Ei kurat! Siis on see ju juba eilne uudis.

Pole hullu. Hommikul hakkan jälle mõtlema, et teen enesele otsa peale ja siis päästan end ära. Sedapuhku juba otseeetris tuttuue kaameraga. Mõnus on ikka kangelane olla. Motivatsioon missugune uuteks suurteks tegudeks!

"Murakas ei pea enam iial kartma, et ta bussijaama kappi visatakse!"

Mul on teile eriti hea meel teatada, et Tallinna Bussijaama jäetud kiisu leidis teisel katsel enesele päriskodu. 

Esimese koduga läks natuke nihu, sest seal ta näitas iseloomu ja teritas küüsi isegi väikese lapse peal. Noor pere ei julgenud riskida ja Murakas koliski seejärel ühte Eesti väikelinna.

Esialgu hoiukodusse, aga läks nii nagu pahatihti ikka läheb - loomad said omavahel läbi ja lõpuks pere kiindus ning ei tahagi temast enam loobuda. Tundub, et kassile seal meeldis, sest eelmises peres olnud kurjusest polnud enam alles jälgegi. Perenaine Maarja ise kirjutas nii:

"Gavervcat nr.4 - Fluffy"

Fluffy oli üks õnnelikest Katrin Gaveri kiisudest, kes veel eelmise aasta sees päris oma koju jõudis. 

Ta ei pidanudki kolima kaugele ehk sauekaks ta jäigi ja sedapuhku oli kiisukesele ka jõulupuu all spetsiaalselt talle mõeldud kingitus täitsa olemas.

Oleks seda ette teadnud, siis oleks "jõlgutamine" ära jäänud kuid paraku pole keegi meist selgeltnägija. Sestap on see va loomapääste teinekord üsna võrdväärne pee kaudu hammaste parandamisega. Me muidugi püüame seda alati võimalusel vältida.

"Gavergate vahekokkuvõte - 11 kassi uutes kodudes, 16 alles ootavad oma inimest."

"Tšau, kuulsin et mingi kõlakas käivat, et üks hall gavercat pandi metsikuse tõttu magama. Ega sa ei tea midagi sellest?", päris Fideelia-Signe Roots täna minu käest karmilt.

"Pole kuulnud. Huvitav, kes lubas? Uuri täpsemalt"

"See inimene teadis nii palju, et arst oli otsustanud magama panna. Teine kuulukas oli veel, et Saue majast leitud üks kass hiljem viidud Sinirebasesse ja seal kohe eutaneeritud. Ta tahtis teada kas ma midagi rohkem tean, aga mul pole aimugi."

"Tervita "SEDA INIMEST" minu poolt ja käigu persse! Oligi imelikult vaikne!"