"Kolga metsade vahel kitsi otsimas"

Eile sai siis Kolgal kitsi otsitud ja siinkohal suurimad tänud Keityle ja Katarinale, kes sellest „veretust jahist“ ilma igasugu peksu ning sunnita osa võtsid. Kitselugu algas pihta sellest, et proua Mare Võrumaalt müüs oma karjast neli kitse Kolka-Sirjele (see nimi ei pruugi muidugist õige olla), aga kohale jõudes panid need metsa poole plehku. Vanaproual mõistagi mure suur, sest isegi pärast müüki ei jätnud loomakeste saatus teda teps mitte külmaks. Ostjaks oli samuti vanema aastakäiguga soomlannast naisterahvas, kes keelas vallaametnikke tülitamast. See oli kahtlane ja soovitasin Marel siiski ka vallasakstele asjast teada anda. Pidasin targemaks ka ise kohale ronida, sest kuidas sa ikka memmed hätta jätad ja lisaks leiti just sealtsamast Kolga külast hiljuti samuti ühe sommi käest nirus seisus loomi lausa hunnikute kaupa:
http://www.ohtuleht.ee/684413/oudus-kuusalus-koeravabrik-pidas-loomi-koletuis-tingimusis

"Tahan põrgusse!"

"Ela kenasti ja ära tapa! Ole tubli kristlane, ära varasta ja siis saadki taevasse! Muidu lähed põrgu! Ahh, et lähen kohe taevasse?"

Aga mis siis, kui ma ei taha taevasse, sest igaüks kes on lennukiga lennanud, teab ju, et juba pelgalt kümne kilomeetri kõrgusel on oma 50 kraadi külma. Lisaks on sääl ka hapnikuga veidi lahjavõitu lood ning siis nad soovitavad tuusikut taevasesse paradiisi? No ei taha kuradi napakad!

Tahan põrgusse. Seal on soe, pann ja grill naeravad igavesti ning kõik kohad on langenud naisi täis. Mis sa hing veel ihaldad ja loomulikult tahan ma just sinna.

Tegelikult oleme me kõik praegu juba põrgus kui selle üle veidi sügavamalt järgi mõelda.“Haigused, surm, ülekohus ja mure oma järglaste käekäigu, ulualuse ning toidupoolise pärast kuni maiste päevade lõpuni“, on ju üsna põrgulik või mida teie arvate?

Tegelikkuses ongi meile jäänud vaid „Üürikesed õnnehetked, mis inimesele on antud“, kui kasutada Ingmar Bergmani kuulsaid sõnu. Ja üürikesed on nad tõesti – armumine, abiellumine, laste sünd, no mõned mitte nii tähtsad hetked ehk veel ja ongi kogu õnn! Kogu ülejäänud aeg siin maa peal on üks paras pask ja viletsus. Nii et tahan kindlasti põrgusse! Aga veidi paremasse kui sinne, milles praegu elan.

"Täna on Ussimaarjapäev"

Maarjapäevad on pühendatud kirikukalendris Neitsi Maarjale ja täna on üks neist pühadest ehk Ussimaarjapäev või kui soovite siis usside magamamineku päev. Eestis teatakse püha juba alates 16. sajandist ja reeglina polnud heaks kombeks täna metsa minna, sest ka mets tahab puhata ja ussid rahulikult urgu minna. Täna kaotavat nõelussid maaga kokku puutudes ka oma mürgi ja nende salvamine polevat enam ohtlik.

Muide, urgu võivad maod otsida ka teie elamisest ja siinjuures on üks vana lugu ka täna igati aktuaalne:  http://reporter.postimees.ee/3528151/sugis-voib-tuua-maod-teie-tuppa

Veel teati, et kui Ussimaarjapäeval sajab, siis on........ maa märg!  Täiesti uskumatu kui targad oldi ikke ennemuistsel aal!

"Liidu koduleht on maas"

Eile õhtul helistas mulle pr.Tiitus Tapalt, kes päris murelikult, et kas Loomakaitse Liit on uksed kinni pannud? Koduleht olevat nimelt maas ja sellest siis ka taoline järeldus. Pole need uksed veel kinni ühti, aga koduleht on tõesti oma kuu aega juba maas ja ka meiliaadressid momendil ei tööta. Ja põhjus nimelt selles, et algselt registreeris eelmise juhatuse liige Rein Kikerpill kogu krempli oma nimele. Kui ta juhatusest lahkus, siis vormistas küll asjad ümber ja liit tasus ka arve kuid ilmselt läks miskit nihu, sest ühel heal päeval kodulehte enam polnud. Rein oli ka oma numbrit vahetanud ja sestap ei saanud temaga ühendust ning nii see asi veninud on.

"Tänud suitsetamast!"

Suitsetamine on kahjulik! Vale puha ja ilma suitsetajateta oleksime hukule määratud. Räägitakse, et tohlamine pärsib potenssi ja jummal tänatud, et see seda teeb, sest muidu oleks meid oi-oi-oi kui palju ja me ei mahuks siia Maarjamaale kuidagi ära.

Lisaks tagavad suitsetajad ka arstidele tööd. Mõelge ise kui paljud tohtrid jääksid tööta kui poleks suitsetajaid ning kisub lausa silma veele neid vaeseid töötuid kuskil Kalamaja supiköögis sooja kõhutäit ootamas ette kujutada. Lisaks aitab suitsetamine ka arstidel stressi vältida ja nimelt juhtub üsna sageli nii, et nad oma hariduse kiuste ei suuda diagnoosi määrata. Ja nüüd tulebki armas-kallis sigarett appi, sest kuuldes, et patsient suitsetab, siis  pole ju rohkem vajagi pead vaevata:

„Pea valutab, sest suitsetate! Jalaluu on katki, sest suitsetate! Ja mis kuradi prille te veel tahate kui endal sigaretipakk taskus?“

"Teie arve on jälle täis!"

„Valner on hiigelvõlgades!!!“ A-ha-haa, see ajab lausa naerma, sest ÕL tainapea ei jaganud järjekordsest teemaarendusest ööd ega mütsi. Tegelikult kallid sõbrad on asi otse risti vastupidi, aga ega see minu olukorda nüüd paremaks küll tee. Ja nimelt ei julge ma enam telefonile vastata, sest usun et ei liialda kui väidan, et vähemalt iga nädala tagant tuleb pangast kõne: „Härra Valner, mida te endast arvate, te konto on jälle täis! Kogu pank on teie raha täis! Isegi pagulastele mõeldud annetused ei mahu enam kuhugi. Võtke midagi kohe ette, muidu lõpetame lepingud!“

„Pange asjad oma kohale tagasi!“

„Pange asjad oma kohale tagasi“, nii räägivad emmed lastele ja pikapeale saavad põnnid ka aru.

Sama räägin mina ka oma naisele juba aastaid, aga tee või tina, vat ei saa aru, lihtsalt ei saa! Hommikul otsin sokke ja trussaare taga ning ülla-ülla, need on jälle kadunud nagu tinatuhka. Täpselt mäletan, et jätsin sokid köögilaua alla ja vusped öökapile, aga läinud mis läinud. Paanikas mõtlen, et äkki vargad? Äkki rotid on majja pääsenud ja siis temake malbelt teatab: 

„Ma pesin need ära ja panin kappi“. 

Aitäh küll, aga mis pagana kappi? Pane asjad vanasse kohta tagasi, et need ikka üles leitaks!
Või võtame siis nõud. Tugitooli serval olnud kahvel – kadunud, lillepeenrasse spetsiaalselt jäetud kohvitass – kadunud, pesumasina peal olnud praetaldrik – kah kadunud! Ja jutt ikka sama, panin kappi! Tule taevas appi, sest kes see ikka oskaks vajalikke asju kapist otsida? Ammuks need kapid välja mõeldi!

Huvitav, aga püstiasendis prilllaua pärast tuleb vaat et kolmas maailmasõda. No mis siis et jätsin ülesse? Sa oled juba suur tüdruk ja pane alla tagasi! Mina ju ei hädaldada kui too igati vajalik poti lisaseade üleval ei ole!

Õnneks garaaži ta enam ei tihka minna, sest lasin sissepääsu mineerida. Muidu oleks ikka maailmalõpp käes küll kui ta ka seal „millimeetritäpsusega planeeritud korralageduse“ keskel korda hakkaks looma. Nii et veel kord kallid naised: „Tehke, mis te teete, aga pange asjad ikka omadele kohtadele tagasi!“

"Valner on hiigelvõlgades!"

„Valner on hiigelvõlgades!!!“ A-ha-haa, see ajab lausa naerma, sest Õhtulehe
tainapea ei jaganud järjekordsest teemaarendusest ööd ega mütsi. Tegelikult kallid sõbrad on asi otse risti vastupidi, aga ega see minu olukorda nüüd paremaks küll tee. Ja nimelt ei julge ma enam isegi telefonile vastata, sest usun et ei liialda kui väidan, et vähemalt iga nädala tagant tuleb pangast kõne: „Härra Valner, mida te endast arvate, te konto on jälle täis! Kogu pank on teie raha täis! Isegi pagulastele mõeldud annetused ei mahu enam kuhugi. Võtke midagi kohe ette, muidu lõpetame lepingud!“

"Valner läheb elama koerakuuti!"

Omal ajal lubas TLK mind ära hävitada ja teha minust „eesti esimese naisepeksja“. Nii mind kui ka oma kolmandat eksabikaasat ähvardas ta ikka Ekspressi ja Päevalehega, sest seal tal head tuttavad ees. Sestap olen ka igasugu intervjuudest loobunud, sest räägi mis sa räägid, aga poolt lausetki temakese joomiskirest või rahustisõltuvusest leheveergudele pole jõudnud. Nii palju siis objektiivsest meediast ja üldjoontes pole mõtet oma aega raisata, sest peale ärapanemise, eriti just linnunimega vennikese käes olevate meediaväljaannete poolt oodata pole.

"Kepi mind! Ma olen kuulsus!"

Sõnum on tähtis ja enda salasoove või tulev'ikuplaane võib täiesti vabalt presenteerida ka riietel. Pildil olev neiu TT leidis piisavalt diskreetse viisi kuidas end väljendada ja mida teistelt ootab. „Niku mind! Ma olen kuulus!“, paljastab ju vägagi peenetundeliselt tema tagasihoidliku naiseliku soovi. Ja püüa sa mitte alluda ning abivalmis olla. Kohe oled ebaviisakas mats, impotent või kibestunult võib näiteks ka öelda, et lausa vägistaja. Ja teeb ikka hinge täis küll - lebad kui meritäht taevaväravad laiali ja säh sulle kooki moosiga! S...tapea keerab lihtsalt magama ja kõik ootused-lootused haihtuvad kut hommikune udu. Loomulikult ajab hinge täis ning ma täiesti mõistan teda, mitte ei mõista hukka nagu paljud teised. Täiesti tavapärane pettunud naise käitumine ju ja mida te vingute nagu sead aia vahel!?

"Ka kassid naudivad liugulaskmist"

Sattusin eile nägema lahedat vaatepilti ja sõbra kass suutis mind taaskord üllatada. Ja nimelt magas Tõnu „Kosjak’i“ ehk „kassika“-nimeline kiisu rahumeeli masina katusel. Kosjak on üldse selline tüüp, et võib magada kõikjal, absoluutselt kõikjal - nii pesunööride peal kui vihmaveerennis, nii tagavararatta sees kui supipotis jne jne. Alati kui seal käin, siis enne lahkumist tuleb oma pool tundi reeglina masinat läbi otsida, sest iial ei tea kuhu Kosjak on tuttu pugenud. Ja nagu juba öeldud, siis sedapuhku magas ta õiglaseund autumobiili katusel. Ühtäkki aga ärkas üles ja pärast korralikku ringutust hakkas mööda esiklaasi alla tulema. See pagan oli aga libe ja nii ta saigi korraliku vastlasõidu. Kapotile maandudes olid tal endagi silmad imestusest suured nagu tõllarattad ja vaatas justkui kaheldes üleõla tagasi. Seejärel aga hüppas ta taas katusele ja tegi juba täiesti teadlikult uue liulaskmise. Pärast seda viskas masina kapotile siruli ja alustas hommikuste hügieenitoimingutega. Nii et pole see liugulaskmine pelgalt vaid inimeste eralõbu. Ka mõned kassid naudivad seda teinekord väga-väga, tõestatud!

"Tulevi teine tulemine"

Kui mõned päevad tagasi siin naistest ja rahustitest kirjutasin, siis vihjasin ühe „kollase staarikese“ sõltuvusele ja pidasingi silmas just Triinut. Teine katse ohvrit teeseldes mammonat kokku kraapida läks seega luhta. Tänu temasugustele ei julgegi aga enam kellegagi ühte heita kui kasvõi paar pokaali veini temakesel hinge all on. Äkki ütleb, et uimastati ja vägistati!

Advokaat Viktor Turkin kirjutas selle loo kohta nii: "Triin Tulev tembutab jälle... Kahjuks või pigem õnneks kipub seesuguste afääridega, millega kuulsust ning (esmajoones) majanduslikku kasu soovitakse, minema sageli nii, et kui esimene neist õnnestub või peaaegu õnnestub (pean silmas siin Rasmus Vesiloo juhtumit, mis veel lõpliku lahendita) kaotakse edasiselt igasugune reaalsustaju ning planeerimisvõime ning üritatakse varasema õnnestumise eufoorias ning lahmivalt algatada üha uusi ja uusi skeeme, mis paratamatult sellisel kujul enam ei toimi ning peategelase enda varem või hiljem mudasse tambivad.“

"Sai aidatud üht memmekest"

Mu aia taga on bussipeatus ja eila õhtal sattusin lobisema ühe memmekesega. Uuris just teine posti peale kinnitatud graafikut ja päris mu käest siis kui palju on maad järgmise peatuseni. Bussi tulekuni nimelt olevat veel tervelt 10 minutit aega ja ta parem jalutab selle maha kui niisama passib. Vastasin kaheldes, et Raba peatuseni on oma 500-600 meetrit, aga kas tasub ikka vasta ööd seiklema minna, kui on suur oht ka sellest viimasest bussiloksust maha jääda. Teda see ei häirinud ja minema ta tatsas.

Isekeskis Miaga veel arutasime, et kui ta tahab peale jõuda, siis üritagu vähemalt kabedamalt käia, aga lõppkokkuvõttes, mis see ikke meite asi on. Ja umbes kolm minutit hiljem see juhtus. Kurve tagant hakkas paistma bussinina, aga memmeke oli jõudnud vaevalt et paarisaja meetri kaugusele. Nüüd oli kindel, et maha ta jääb. Midagi peab tegema, sest ei saa ju vanainimest lageda taeva alla jätta. Öös juhtub ka igasugu hirmsaid asju ja poleks sugugi ime kui ta kaakide poolt tühjaks tehtaks ja selle sandikopika eest lausa maha löödaks. Sa helde aeg ja Issake tule nüüd appi, sest äkki vägistatakse ka lõpuks ää. Ka seda asja on siin Nõmme vahel juhtunud küll ja küll!

"Meil on alati kiire, nii paganama kiire ....."

Kiire, meil on alati kiire ja nii kiire, et unustame inimesed enda ümber. Sõnades mida välja ütleme on nad mõistagi tähtsal kohal meie elus, aga tegelikult? Olen jobu ja seda sõna otseses mõttes ning täna tunnen seda taas eriti selgelt.

Sass, vana hea Vigala Sass soovis kõigile päikest ja läks teispoolsusesse oma esivanemate juurde. Mees, kellele ma suuresti ka oma elu võlgu olen, sest just tema sundis mind uuesti onkoloogide juurde minema, et oma kaela põhjalikumalt uurida lasta. Läksin ja tänu sellele sain veidi veel va ajakest juurde, et siin maa peal jalajälgi ja tobedaid nalju teha. Lubasin suure suuga, et lähen varsti talle taas külla. Võtan pool siga ja hunniku viina kaasa ning siis laseme lipsu lõdvaks ning teeme Triigi kadakate vahel ühed pikemad ringid. Kõik see oli oma viis aastat tagasi. Äkki veelgi enam aega tagasi, aga saarde pole rohkem vaata et jõudnuki.

"Aafrika katk"

Aafrika katk levib järjekindlalt Euroopa suunas. Vähemalt sigu oskame väga hästi ravida ja me lööme need raisad lihtsalt maha. Kahejalgse katkuga on lood veidi keerulisemad. Makedoonia küll kuulutas välja eriolukorra ja suunas piirile lausa püssidega sõdurpoisid. See on muidugi halb, sest kui seal piir pidama saadakse, siis katku jõuab Eestisse palju vähem. Seega jääb valitsevatel poliitikutel ja ärimees Nossovitel ka suur hunnik raha saamata-teenimata.

Loodetavasti neegrite invasioon siiski õnnestub ja nad leiavad raskuste kiuste tee õnnelikult Maarjamaale. Ja see on ainult tore. Nii vähemalt väidavad poliitikud ja igasugu tolerandid. Viimane tolerantsuse musternäidis oli see, et Rootsi tegi ringi nn rassistlikud linnuliikide nimetused. Aga latti saab veelgi kõrgemale tõsta ja näiteks Tübingeni linnapea Boris Palmeri aravates peaks pagulasi majutama ka eraomanduses olevatesse majadesse. Kui omanik nõus pole, siis mõistagi eramud sunniviisiliselt konfiskeeritakse. Vat see on juba tase ja ka Eestis see töötaks raudselt – kui venelased tulid, oli korteritesse-majadesse paigutajaid kui murdu, taasiseseisvudes hakati oma inimestele veel suuremat ülekohut tehes võõrastele tehtud ülekohut heastama ja üleöö said paljudest koduomanikest sundüürilised.

"Mia jäi Küüslaugu festariga väga rahule"

Miale meeldis ka Ülenurmel väga. Alul kui isegi sotti ei saanud mis või kuidas kõik toimuma hakkab pidi vaeseke veidi aega muidugi rihma otsas kinni olema, aga samas ega see ka mööda külgi maha jooksnud. Ja nimelt sel ajal kui ma mikrofoniga mööda platsi ringi sebisin ja kõigest väest oma eksistentsi õigustada üritasin tehti retriiveriprouale igati korralik ülekeremassaaž ja täielik karvahooldus. Häbi mulle, sest viimasel ajal olen küll igasugu kammimise unarusse jätnud.

"Mehepetmispüha"

Tänase pidupäeva tähistamise tuhinas ei tohi muidugi unustada rahvakalendrit ja nimelt on juba ülehomme taas käes vanade eestlaste üks suurimaid pidupäevi „Mehepetmispüha“. Rahvakalender on ajaloo jooksul muutunud ja erinevatest allikatest mõjutusi saanud, aga tänapäeva inimesed ei tea sellest paraku enam suurt midagi. Piirkonniti on aga selle pidupäeva tähistamine hoo sisse saanud just tänapäeval.

Mida see Mehepetmispüha siis endast kujutab ja miks ta nii tähtis on? Olgu kohe öeldud, et see on puhtalt naistele mõeldud püha ja uskumuste kohaselt sõltub naise tulevik paljuski sellel päeval korda saadetust ehk otsesõnu öelduna siis mehe petmisest. Mehepetmispüha lõpetas suvise lõbustusaja ja alustas suurt talvist paastu, sest aastaid koos mehega elanud naised teavad vast kõikse paremini, et reeglina tuleb kodus seksi oodata teinekord pea sama kaua kui hingeõnnistust. Nagu vanasti, nii võisteldakse ka tänapäeval rohkemate petmiste nimel ja see tagab linaõnne. Isegi juhm peaks seega aru saama lihtsast tõest, et mida rohkem petad, seda pikemad linad tulevad ja see omakorda tagab pärast linade maha ärimist suurema kasumi ning sõltumatuse tüübist, kellega kord meeltesegaduses sai altarile astutud.

"Sai Küüslaugu festivalil koos madude, kõrberebaste ja teiste loomadegalustitud"

Tänavune Küüslaugu festar on läbi ja tõtt-öelda polnud juba ammu nii lahedalt aega veetnud. Naerda ja rahvaga suheldud sai igatahes kõvasti ja loodetavasti jäid ka külastajad rahule. Väike apsakas juhtus ka ja nimelt ajasin siin nädalajagu tagasi pulajuttu justkui oleks kõrberebane mul keele otsast tüki ära hammustanud. Säh sulle kooki moosiga! Ära sõnasin pagan küll ja sedapuhku ta tõesti kargas mulle näkku kinni. Eks loomake oli pikast sõidust stressis ja suur rahvahulk ajas närvi ka ja siis see juhtus. Küllap olin ka ise hooletu kui end juba liiga suureks sõbraks pidasin, sest enne polnud ta ju sellist trikki teinud! Igatahes jama kui palju ja kõik käis sajandiksekundiga. Ja seda veel enne suurt avapauku -  maa ja ilm puhta verd täis ning mokk pooleks nagu jänesel! Paras mulle, aga ei midagi hullu. Nii et lisaks headele mälestustele on mul momendil ka mõnusad kriimud näos. Nii et ärge ehmatage kui peaksime kuskil trehvama.

Judith Levine. "Mustanahalisi ei tohi seksulaalkuritegudes süüdimõista!"

Juuditarist liberaal Judith Levine nõuab neegrite mitte süüdimõistmist seksulaalkuritegudes. Judith Levine on võrdlemisi tuntud ja teeb kaastööd liberaalsele meediaväljaandele "AARP", "Salon" ja New York Times´i poolt avaldatavale radikaalsele ajakirjale "CounterPunch".

CounterPunch`is ta väidabki, et ei tohiks alustada kohtuasju vägistamises, kui süüdistatavad on noored neegrid! Ta ütleb, et ei tohiks mitte mingil juhul karistada neegreid 15...17 aasta vanuses, sest see purustaks nende elu. Vanglasüsteem on juba niigi üleujutatud "mustadest ja pruunidest lastest " ja me ei tohiks neid lukustada vanglatesse, sõltumata nende seksuaalkuritegudest. USA-s pidi juba olema 785 000 inimest seksuaalkuritegude registris. Judith Levine lõpetab oma artiki väitega, et seksuaalkuritegude eest karistamine on liialt julm ja ebainimlik. Rootsis ongi see juba osaliselt ellu viidud, sest karistused on äärmiselt leebed ja sageli pääsevad neegrid ning araablased isegi vanglakaristuseta. Rootsis toime pandud kuritegusest saab lugeda siit.

"Rabas on tore!"

Rabas on tore! Saab end sea kombel mustaks teha ja suht-koht savi, et Heiks hommikul põrandad puhtaks pesi! Mõnus päeva algus ja ma veel mõtlesin, et nüüd saab paar päeva veidi puhtamates oludes elada. Ahh, vahet pole, viskan ise ka sinna samasse külili ja siis oleme Miaga ühtekad ning mis siin ikka esteete mängida

"Uhke nimega Boss otsib kodu"

Üks igati uhke nimega 7 või 8 aastane Boss otsib uut kodu. Kuidas sa ikka julged bosside Bossile ära öelda? Eks ole? Tegelikult on asi selles, et peremees jäi haigeks ja ei suuda enam kutsa eest hoolitseda.  Imet eakas peremees mõistagi ei oota, sest eestlased kipuvad ju ikka enamasti kutsikaid tahtma. Ja sedagi kevaditi. Lootus surevat teatavasti aga viimasena ja sestap aitan väheke kaasa, lootuses et ehk keegi siiski soovib toredat seltsilist päris endale. Nimeks siis Boss nagu juba öeldud ja ema suguvõsa poolest on ta Pitbull terjer. Isa va lurjus, kes emme libedale teele võrgutas on mõistagi teadmata, sest tüüp ju vastutust võtta ei tahtnud ning tegi vehkat. Mingeid tervisehädasid valgel tumedate laikudega isandal pole. Ka kaitsepookimised on tehtud selle aasta alguses nagu kord ja kohus ette näeb. Kiip on ka täitsa naha alla susatud. Iseloomult on Boss sõbralik ja kasvanud koos lapsega. See annab ka tunda, sest ta on väga mängu- ja tähelepanuhimuline. Kui seda ei saa, siis haugub nii kaua, et oled sunnitud temaga mängima ja see võib pikapeale närvidele käima hakata. Kui temaga käia aga igapäevaselt jooksmas, siis on ta palju-palju rahulikum. Miinuseks on ka see, et BOSS  ei taha eriti alluda korraldustele ja sellega peab vaeva nägema. Väljas on ta harjunud olema ja praegugi elab ta elektrikarjusega ümbritsetud maja hoovis. Teisi koeri ta suurt näinud pole ja jalutuskäikudel mõne peale uriseb, teise peale mitte. Korra pani Boss ka kodunt vehkat ja siis leiti ta naaberhoovis teise koeraga mängimas ning mingit kurja kellelegi ei teinud. Kasse Boss aga oma territooriumil näha ei soovi näha. See on selge. Eriline valvur ta just pole, sest on tõesti väga seltsiv ja sõbralik ka võõraste inimestega.
Kui keegi tahab talle pakkuda armastavat kodu, siis ühendust palun võtta Epp Vent’iga telefonil 56685823

"Mia ja päästetud Mõmmik on suured semud"

Mia on selles mõttes paras „pirtsperse“, et ega ta naljalt mõne teise koeraga mängima hakka. Läheb juurde, nuusutab, liputab paar korda saba ja kogu lugu. Siis võib teekonda jätkata, aga täna ma ei hakkagi pajatama Miast vaid hoopis Karust või Mõmmikust kui soovite. Temaga mängib Mia küll ja kohe lustiga ehk siis suur koeramürakas on üks priviligeeritutest kellega preilna murumänge ja tagaajamist harrastada suvatseb.

"Kohtumine hiidsuure rästikuga"

Täna päeval kohtusime Pääsküla raba servas, Sõbra uulitsa otsas rästikuga ning napp millimeeter oli puudu, et oleksin talle lausa peale astunud. Rabas vaatan alati jalge ette, sest kus need maod siis ikka elama peavad kui mitte rabas, aga tänaval võtad ju vabalt ning lisaks lobisesin ka mobiiliga. 

Püha püss ja müristus kus ma ehmatasin! Otsaesise võttis igatahes märjaks, pump kloppis oma 100 korda sekundis ning vererõhu lõi nii taevasse, et see segas juba lennuliiklust. Pagan, oli ikka tegelane - selline must ja pirakas. Ma pole nii suurt rästikut veel elu sees näinud ja no selline priske kohe! 

"Kõige vägevam vunts"

See kõrberebane uhkeldab oma suurte kõrvadega. Las aga uhkeldab kuid mul nina pikem. Keel ka!

Tundub ju armas? Tegelikult on räigelt jõhker kiskja ja meie tutvuse algatuseks hammustas ta mu moka pooleks. Issver, maa ja ilma olid puha verd täis!

Pärast seda julma tapmiskatset loomakaitse liit rohkem fennekeid ei kaitsegi. Mainekahju õnneks sellega ei kaasne, sest pole meitel kõrbe ja seega ka seal elavaid rebaseid!

"Siilipäästeoperatsioon Nõmmel ehk igati tavaline jalutuskäik"

Eile õhtul arvas Mia, et me võiksime hoopistükkis öösel jalutama minna. Mõeldud tehtud ja kell oli kuskil südaöö paiku kui end minekule sättisime. Tegelikult õhtused jalutuskäigud ongi igasugu südamehaigetele ja paksu kasukaga neljajalgsetele palju ohutumad kui päikeselõõsas linna vahel laiamised. Ei hakanud pikemat tretti ette võtma ning plaanisime, et kõnnime kuni Valdeku tänava ristmikuni ja tagasi. Paras 5 kilomeetrit nö unerohuks. Mial on aga pimedas eriline võime näha kõikjal igasugu „loomi“. Küllap on asi tegelikult selles, et see va nägemine on hämaras lihtsalt vähe viletsavõitu. Teinekord tahab ta näiteks tutvust teha teisepool teed vedeleva paberkotiga, sest peab teda loomaks. Olen sellega juba harjunud ega pööra suuremat tähelepanu.