24. august 2015

"Sai aidatud üht memmekest"

Mu aia taga on bussipeatus ja eila õhtal sattusin lobisema ühe memmekesega. Uuris just teine posti peale kinnitatud graafikut ja päris mu käest siis kui palju on maad järgmise peatuseni. Bussi tulekuni nimelt olevat veel tervelt 10 minutit aega ja ta parem jalutab selle maha kui niisama passib. Vastasin kaheldes, et Raba peatuseni on oma 500-600 meetrit, aga kas tasub ikka vasta ööd seiklema minna, kui on suur oht ka sellest viimasest bussiloksust maha jääda. Teda see ei häirinud ja minema ta tatsas.

Isekeskis Miaga veel arutasime, et kui ta tahab peale jõuda, siis üritagu vähemalt kabedamalt käia, aga lõppkokkuvõttes, mis see ikke meite asi on. Ja umbes kolm minutit hiljem see juhtus. Kurve tagant hakkas paistma bussinina, aga memmeke oli jõudnud vaevalt et paarisaja meetri kaugusele. Nüüd oli kindel, et maha ta jääb. Midagi peab tegema, sest ei saa ju vanainimest lageda taeva alla jätta. Öös juhtub ka igasugu hirmsaid asju ja poleks sugugi ime kui ta kaakide poolt tühjaks tehtaks ja selle sandikopika eest lausa maha löödaks. Sa helde aeg ja Issake tule nüüd appi, sest äkki vägistatakse ka lõpuks ää. Ka seda asja on siin Nõmme vahel juhtunud küll ja küll!



Sellised hirmsad mõtted vasardasid mu peas ja see pani ennastohverdavalt tegutsema. Tõmbasin mütsinoka silmile, haarasin maast roika ja röökisin täiest kõrist: „Anna oma kott siia sa kuradi vanamutt!“ ning kukkusin liduma. Koera lasin ka lahti ning Mia mängis kenasti kaasa ning tõi kuuldavale sellise hirmuäratava haugutuse, et isegi hundid oleksid ennast täis teinud.

Memmeke viskas pilgu selja taha nig sa Püha tuss ja Peeter Esimese trussikud, kus kukkus siis liduma. Säh sulle reumat ja südametilkasid! Puhta simulant, ütlen ma teile! Jooksime ta kannul kuni Jannseni poeni ja rohkemaks polnud võhma. Memm see pani aga tuhatnelja sellise hooga edasi nagu oleks tal seitsme penikoorma saapad jalas olnud. Isegi buss ei jõudnud järele, meist Miaga rääkimata! Rahulolevalt keerasime otsa ringi ning hakkasime kodu poole tagasi vantsima.

Hea on ikka head teha ja sügav rahuolu hellitas mu hinge. Memmeke jäi terveks ja pensinatuke ka alles. Ei vägistanud teda keegi ää ja ka väikene tervisejooks on alati, eriti aga vastu und, ainult kasuks. Hea oli seegi, et ühtki politseimassinat mööda sel ajal ei sõitnud, sest need kahepeale keskhariduse kokku saavad põmmpead oleksid ju juhtunut kindlasti omamoodi tõlgendanud. Nii et lõpp hea, kõik hea! Ja ärge tulge nüüd mind siin kiitma ja tänama midagi. Olen juba sünnist saati olnud selline soe, hooliv ja abivalmis inime. No kohe ei saa niisama käed rüpes passida kui ligimene abi vajab!