Rebane? Ei sõbrad ja tegu on hoopis bioloogilise kellaga. Mitte sisemise vaid välise biokellaga ning takkaotsa on tegu lausa äratuskellaga. Kohe selgitan. Asi nimelt selles, et absoluutselt iga kord kui siinses külakeses ööbime, siis tuleb see "neljajalgne kell" täpselt 6.30 meid äratama. Nagu aamen kirikus. Ta ise on vaikne, aga und peletava lärina funktsioon on Ruudi kanda.

Noor ja rumal alles. Tahab sõprust luua nagu koerad ikka. Jääb ära.Tänavune kutsikas, kõhna ja klibu nagu pubekad. Vaja veidi rasva ja lihast luudele kasvatada. Aitaks hää meelega kaasa, kui siin elaks, aga antud juhul võib see loomalapsele hoopis karuteene teha - saab vale ettekujutuse, et kõik kahejalgsed on sõbrad ning varem või hiljem lüüakse "inimese kaitseks" maha kui toidu nurumine kombeks saab. Nii on varasemalt mõned korrad läinud.

Karv präägast veel kohev ja puhas kärntõvest puutumata. Nii võikski jääda ning vastava tableti surun talle homme koos lihatükiga sisse kah. Õnneks on parasjagu masinas üks lausa kaasa ning loodetavasti on Ruudi nõus selle oma metsas elavale kaugele sugulasele loovutama.

Vaat sellised ärkamised siis meitel. Eile Harjumaal passis Ruts varahommikul tõtt ühe sokuhakatisega, kes meid samuti enam suurt ei pelgagi. Oma paar-kolmsada meetrit oli vahet. Jupp aega takseerisid teineteist ja Rutsi instinktid tema peale küll enam ei funganud. Hiljem tuli üks teine tuttav rebane, aga tema meid veel ei usalda, kuigi ammu oleks aeg. Mind veel läbi häda, aga Rutsi küll mitte. Eks tal ole põhjust ka, sest mu "hull" on teda paar korda taga ajanud.

Vaat temal on küll kärntõbi kallal, mis tähendab seda, et tableti söötmine on varasemalt nihu läinud. Ta lähedale ei lase ja panin eemale, aga küllap ei leidnud siis üles. Kahju. Tuleb uuesti üritada ja siis juba kindla peale välja minna. Kui Ruts kinni panna, siis äkitselt isegi saaks asja. Õnneks talveni veel aega on ja loodetavasti õnnestub temagi kasukas soojapidavaks saada. Proovida ju ikka võib või ehk isegi lausa peab kui meil selle häda vastu rohi olemas on.