Tibi pidas oma Hiiumaa suvekodus eelmisel nädalal kümnendat sünnipäeva. See kõik oleks aga olemata jäänud kui poleks olnud inimesi, kes oma autost teda pilkases öös Riisipere kandis maanteel tugevas vihmas imekombel märkasid ja üles korjasid. Lugu juhtus 2017 aasta sügisel. Olin toona otsustanud, et enda hoiukodusse loomi enam ei võta - nii sant on neid hiljem ära anda, et kisub tüki hingest. Teesi Piret veenis mu aga ümber ja nii see koeraplika mu voodisse ajutiselt maanduski.

Uue kodu leidmine on õnneasi, sest ega inimest ju läbi näe - seniks kuniks maskid langenud pole, anname ju kõik ingli mõõdu välja. Jube vastutus, sest annad ühele ja loomake elab kuninglikku elukest, teise juures näeb aga näguripäevi. Jube-jube! Lisaks hakkavad nad sind ju usaldama ja ning järjekordne üleandmine on nii enda kui loomakese meelest ju võrdväärne järjekordse reetmise või hülgamisega. Jube-jube ja üks "jube" veel otsa! Seepärast ma enam hoiukodu olla ei tahagi. Liialt palju vastutust ja hingevaeva.

Tibi oskas kohe kümne eest "nutta" kui ta proua Kai hoolde usaldasin - röökis kohe nii, et viiendalt korruselt oli alla välja kuulda. Katsin isegi kõrvad kinni ja lisasin sammu juurde. Korraks käis peast isegi läbi, et lähen ja võtan ta siis tagasi, aga tegin südame külmaks. Õige otsus, kuigi alul oli küsimärke vägagi palju. Kena tandem tuli lõpuks välja, kes nii rõõmus kui mures läbi elukese astuvad ja teineteisele toeks on.

Üks vahva isiklik seik on Tibiga veel - ma võin sõita ükskõik millise suvalise autoga nende Mustamäe kodukese ette, aga ta tunneb selle juba kaugelt ära. Täiesti uskumatu värk! Ohh seda rõõmu, valju kisa ja rõõmupissi, mis meie igat kohtumist tähistavad. Absoluutselt ehe ja siiras emotsioon, milles puudub väiksemgi teeskluse vari. Vaesed naabrid! Muide, üks oli selle kohta lausa märkuse teinud, aga loodetavasti elab üle. Või siis ei elanud üle ja on õnnelikult maha koolnud, sest rohkem pole turja hüpatud. Hea nii või naapidi.

Katame lauad sõbrad! Hip-hip hurraa Tibike ja Kai ning mingu teil ka edaspidi hästi! Küll on ikka hea, et ka selliseid lugusid kirjutada saan ning neid pole sugugi vähe kui järele mõelda. Suisa vägagi palju on neid kui veel sügavamalt oma ajusoppides sobrada. See on ikka ilmatumalt vahva küll, et globaalse kalkuse ja ükskõiksuse kiuste leidub hulgaliselt ka sellist rahvast, kes loomade elunatukest väärtustada mõistavad. Selle peale võiks juba kaks või enamgi lauda katta. Miks ka mitte? Täna ju reede ja andke aga takka! Kuulutan nädalavahetuse selle sünnipäevalooga ametlikult avatuks!