"Tule vii ära," eile lausa nõuti telefonis. Aga vaat ei vii! Ega see nii lihtne ole, sest rebastega on sedapsi, et ega neid teise liigikaaslase maa peale tohi kolida - kohe kisma lahti ja murtakse need tited laksust maha. Nii, et ei maksa rapsida, sest suur heategu võib tahtmatult tapatööks muutuda.

Kunagi viisin ühe Õismäe pesakonna esmalt Ristile kärntõve ravile, et nad hiljem koos ühe kohaliku jahimehega õiges kohas loodusesse vabastada. Hull hoiukodu mutt hakkas lisaks tabladele ja vastavale kreemile ravima aga ka briljantrohelisega. Täitsa segane! Täpiliseks võõbatud kutsikad said aga putku ja kuna seni olid inimesed nendega hästi käitunud, siis ei osanud nad halba karta. Hakkasid aga käima maanteeäärses burgsiputkas toitu nurumas. See käis mõnedele aga rämedalt närvidele ning maha lasti viimane kui üks.

Tallinna äärel see pesakond praegu elab. Muretu lapsepõlv ja avastavad maailma mängides. Ilmatumalt vahvad nagu loomalapsed ikka. Lausa viis tükki olevat, kuigi ise nägin vaid nelja. Üks oli järelikult arem ja põõsaste varju peidus. Mõnus stressi maandamine kui nende hullamisi vagusi vaadata. Ei hakka kohta täpselt ütlema, sest kohe tormavad püssidega kauboid kohale, et meid nende eest kaitsta.

Oht on mõistagi tõsine, sest rebasekutsikad söövad teadupärast pisikesi lapsi, vähe suuremad võtavad ette rasedad naised ja pirakad tapavad valimatult juba kõiki inimloomi, kes ette jäävad. Ärge väga aga muretsege, sest vabas looduses on nende iga vaid kolm eluaastat. Pärast seda saavad arglikumad tüübid ehk juba rahulikumalt hingata. Püüdke siis ellu jääda ja koos rebastega seda metsatukka jagada. Rebased tulid linna? Ei sõbrad vaid linn laienes hoopis metsa. Üsna sama lugu nagu maanteele tulnud loomadega - ei tulnud nad teele ühti vaid tee tehti läbi metsa, kus need loomad käima peavadki.