Mandrile peaaegu ring peale tehtud ja mõned kiirdessandid ka sisemaale. Kaardilt on kenakesti näha, et hoiame enamasti ikka vee ligi. Iga punakas südameke tähistab kohta, kus me Rutsiga ööbinud oleme. Rohelised lipukesed aga seda kuhu ilmtingimata minema veel peame. Tõe huvides tuleb öelda, et absoluutses enamuses neist kohtades tegi oma käpajälgi ka minustki rohkem reisimist armastanud Nõpsik.

Oli ikka koerake! Ise surmhaige, aga masinas sai terveks paari päeva jooksul. Lausa kaks korda toimis see imelugu. Kohe nii meeldis autoga sõitmine, et jättis lausa koolemise pooleli. Enne me viimast trippi oli just tema see, kes mind hommikuse pissi ajal ekstra maja taha vedas ja siis vastu bussi hüpates nõudlikult, lausa anuvalt otsa vaatas:

"Mis sa passid? Hakkame juba minema! Schnelle, schnelle!"

Head mälestused. Ägedaim neist vast see kui Rooma lähistel silla alla kinni endid sõitsime. Jube rigin-ragin ja kivipuru lendas ümber masina. Nõps kõrvalistmel tõmbas pea õlgade vahele ja siis aeglaselt-aeglaselt keeras pea minu poole ja vaatas otse silma sisse justkui küsides, mis sitaga ma nüüd jälle hakkama sain? Jube naljakas oli ja naersin ikka valju häälega.

Ega kõik need kohad ka lemmikud ja südamet väärt ole. See punane süda on üleüldse nõme ja Maps võiks selle küll ringi teha. Mingi pubekate või naiste värk. Mõned üksikud kohad tähistavad kohti, kuhu masina parkisin. Amsterdamis ja Itaalias, Siena linnas ei leidnud bussi kuidagi üles ja lausa hirm tuli naha vahele, et jääbki ühes koertega leidmata. Seejärel hakkasin alati märkima ja enamasti kustutan need ka kohe saabudes ära, aga mõned on kindlasti ununenud. Veel on tähistatud kohad, kus sõbrad-tuttavad elavad. Nii lihtsam leida. Seekord juhtus aga ka nii, et mõned paigad, mis tundusid väga ägedad, polnud seda enam teps mitte. Loodus on ikka kena, aga ilmselt olen ajaga juba nii pirtsperseks muutunud, et hakkan üksjagu rohkem valima. Kolm kohta, kaks Hispaanias, üks Tšehhis läksid sedapuhku nimekirjast välja ja sinna meil rohkem vast asja pole.

Viimase reisi kõige ilusamat naist nägin taas Tšehhimaal ja töötas ta kütusetanklas. Ajalugu kordus, sest ka üleeelmise tripi "kõige-kõige" jäi silma just selles riigis ja töötas ta samuti tanklas. Ilmselt on selles riigis lausa nõue, et tulevased missid peavad enne üleilmset glamuuri ilmtingimata katseaja mõnes kütust müüvas tanklas mööda saatma. Kõige "suuremad pepud" kõndisid mu ees Barcelonas - kohe kolm tükki kõrvuti ja ikka nii, et kogu tänav oli kinni. Varjutasid lausa päikeseloojangu ära. Kauplesin tüdruikuid siia idapiirile droonimüüriks, aga nad viisakalt keeldusid. Kahju, sest sellest poleks küll üksi lendav tapamasin üle ega ümber saanud.

Palju on käidud, aga loodetavasti veel rohkem on ees. Näiteks Taanimaale pole üldse oma jalga saanud. Pildile ei mahtunud, aga ka Skandinaavia on suhteliselt hajusalt märgistatud. Polaarjoone taga on tuttav territoorium, aga kõik muu on absoluutselt tundmatu maa. Tuleb plaani võtta. Ei tea kuidas teistel eakaaslastel selle va vananemisega on, aga mul on tulnud lausa meeletu vabaduseiha, mis veidral kombel aina paisub ja paisub. Saaks veel rahast ka vabaks, siis oleks eluke juba päris tore. See pole muidugi mingi mure, sest pangad asuvad ju pea igal tänavanurgal, tõmba vaid mask pähe ja mine nõutama. Ei siin muud kui tuleb vist ära teha - ei see hingeke enne rahu saa kui tagasihoidlik kaubik isikliku lennuki vastu ümber vahetatud ja kogu maakera meite jalajälgedega kaetud saab.