Õues on valgem kui toas. Ilus aeg. Olgu ma, kus iganes maailmanurgas, aga valgeteks ööseks kobin ikka siia tagasi. Või vähemalt Lätti-Leetu, Helsingisse või Piiterisse. Õukei, viimasesse vast enam tõesti ei jõua. Poogen, seal hulgi käidud kah.

Sellel põllulapil, kus täna ööbisime käis varasemalt vilgas elu. Kitsekari oli arvukas. Nüüdseks kõik maha tapetud, aga ühte siiski nägin kuu aega tagasi. Temagi vaid turist, kes korraks läbi astus.

Püsielanikest on siin veel jänku ja rebane. Viimane käib küll hommikuti tervitamas või õigemini kontrollimas kas süüa on ikka jäetud. Julge kuramus. Karv kohev ja kärntõve vaba. Küllap sõi kotletti peidetud tabletid ära. Jeee!

Heas seltskonnas kaob aeg kiiresti ja märkamatult juhtuski, et juttu jagus lausa päikesetõusuni välja. Paariks-kolmeks tunniks saime silma kinni ja nüüd on vaja ringi tuuseldama hakata. Kohe üldse ei viitsi. Äkki peakski ajutiselt hoopis päeval magama ja öösel toimetama hakkama? Tundub mõistlik, sest juba paari nädala pärast hakkab päev taas lühenema. Ohh õudust küll!