Hommikul oli põhjendatud kahtlus, et tõenäoliselt päikest ma rohkem ei näegi.Tekkis juba selline lootusetuse tunne, sest ainult vihm, vihm, vihm kõik see aeg, mis ma "lõunas" ringi kooserdasin. Ma muidugi põgenesin lausa mitu korda lätlaste juurde peitu ka, aga see ei muuda suurt miskit.

Aga ei tohi kunagi käega lüüa ja vähemalt nii kaua kui Arvo Pärt pole hakanud suunamudijaks ega raporteeri sotsiaalmeedias iga päev, mida ta parasjagu hommikuks sööb, on veel kõik võimalik. Ka see, et mõnes Eestimaa nurgas päikest näha saab.

Olgu see jutuke lohutuseks mu Lõuna-Eestis ligunevatele sõpradele. Mis pagana sõpradele? Need las ligunevad, aga sõbrantsidele ikka - pange aga oma putkad kinni, nõudke puhkepäevad välja ja võtke suund läände. Teeme kõik hullused, mis seal vihma tõttu tegemata jäid, siin ära. Luban pühalikult!a