12 juuli 2021

"Uskumatu julmus! Hoiukodu väärkohtleb isast kassi!"

Šokk. Meeleheide. Suitsiidimõtted. Need on vaid mõned märksõnad, mis Valga igipõlise tänavakraakleja kass Laurise meeli valdavad.

Asi nimelt selles, et leidsime talle pärast luude kinni lappimist kodu, aga uued omanikud olid liigpretensioonikad. Ei meeldinud üks ja teine asi, mis iga kassipidaja kodus tavaline. Näiteks ei sobinud omanikele see, et kass aknalaual istub ja õue vaatab.

"Ma tahtsin, et loom on minu jaoks, aga välja tuleb, et mina olen nüüd hoopis looma jaoks ja pean muudkui tema järelt koristama!", polnud perenaine rahul. "Ja siis lausa nõuab pai ja surub sülle ning siis pean teda muudkui silitama!"

Mnjah ja parem kui sellised üldse lemmikut ei võtaks. Pärast seda juttu kimasin Laurisele koheselt järele. Edasi viis ta tee gängi "kassimuti" Kristiina juurde ja sinna ta jääb meie kulu ja kirjadega oma elupäevade lõpuni. Rohkem ei jõlguta vaest looma ja paremat kodu on raske leida, sest neiu Pärgma on eriti raske ravimatu "kassikiiksuga". Aga nüüd siis selline ämber!?

"Ohh Kristiina, Kristiina, sa vana kassivihkaja ja loomapiinaja! Kes see siis paneb soliidses eas isasele kassile roosa alusteki ja mõmmibeebidega padjad?

Häbi-häbi! Vaene Lauris, kes vaimse trauma tagajärjel isegi mjäub nüüd kokutades. Poleks seda sinust eales uskunud!"

Kui juba Valgamaast ja kassist juttu, siis klatin ühe sealse kiisuga seotud juhtumi veel ära. Mäletate kirjutasin ühest kiisust, kes purk peas Läti piirijõe ääres vastu tuli? Hakkasin kinni haarama, aga enne kui jõudsin, tegi loomake minekut. Otsisin oma kolm tundi, aga luhal oli nii kõrge rohi, et leidmata ta jäi.

Kammisime kordamööda ühe abivalmi külanaisega metsateid õhtuni välja, aga ka seal ta silma enam ei hakanud. Jäin lausa öömajale, et äkki tuleb kuid loomake oli kadunud nagu tinatuhka. Angelina tahtis ka kohe hommikul otsima tulla, sest ei saanud vaese kassi pärast öösel magada.

Arvasin, et loom suri, sest see oli asjaolusid ja temperatuuri arvestades igati loogiline. Tegin hommikul raske südamega minekut ja sealt ta sindrinahk täpselt samas kohas, täpselt sama kell, nagu eilegi mulle vastu astus. Ilma purgita! Ükski inimene ei saa praegu enesele ordeneid rinda panna ja tänukirja kirjutada, sest loomake ise sai purgi peast. Vedas ja täiega! Lausa uskumatu, aga kassid on ka väheke osavamad kui kährikud või teised koerlased, kes enamasti taolises situatsioonis jänni jäävad ja inimese abita hakkama ei saa.

Tema nägemine päästis mu päeva ja ka edasise puhkusenädala. Kui saaks nüüd Laurisele vähemalt sinise lina ja autodega padja, siis oleks eluke täitsa lill.

"Kristiina Pärgma! Mine kohe poodi ja osta isasele kassile, tänavalahingute veteranile sobilik voodipesu!"