06 juuli 2021

"Mõmmik ja Marta tervitavad!"

Jooksikud. Just nimelt jooksikud, sest Setomaa koertest olid nemad need kaks, kes plehku pääsesid. Mõmmik kavaldas eaka peremehe üle ja hüppas värava lahti. See tõmbas tema maakoera elukesele kriipsu peale ning ta oli sunnitud linna tütre juurde kolima, kelle vastutada jäi ta algusest peale. Taat lihtsalt tundis vastutust ja kartis, et ajalugu võib korduda.

Marta otsingud kestsid palju-palju kauem, aga lõpuks on ka tema kodus õnnelikult tagasi ning naudib suve oma isiklikus minikuningriigis omanike kiiva pilgu all. Eks ta ajas paljudele mure südamesse ja antud juhul kasutan juhust ning tänan kõiki häid inimesi, kes tema otsingutes kaasa lõid.

Käisin ka Setumaal endisel omanikul külas, kes oli algselt tõre ja lausa kuri:

"Ma ei taha sinuga rääkida! Sa küüditasid mu koerad varjupaika! Nüüd ei tea keegi mis neist sai? Oleks võinud veel mõned jätta! Ma olen harjunud, et keegi maja ees ketis haugub! Nagunii võtan uue!"

"Ära võta koera ketti ja ära tigetse - ise ärisid oma koerad maha ning vaata parem peeglisse. Tegelikult on lugu aga vastupidi ja mina tean täpselt kus ja kuidas nad elavad, mida sina aga küll öelda ei saa!
Kus su eelmised koerad on, keda sa laiali jagasid? On nad elus, surnud või äriti vaheltkasuga Soome edasi? Ise oled vastutustundetu, kes niimoodi loomi paremale-vasemale viinaputli eest loobib! Sind ei huvitagi, mis neist sai - üks läks kellegi juurde Põlvasse, teine Võrru ja kolmandat ei mäletagi`kuhu! Mis jutt see selline on?"

Tülli me ei läinud ja lõpuks surusime kätki. Taat oli tütarde abiga sinna jäetud kutsale vaktsiinid-ussirohud ää teinud nagu kokku sai lepitud. Ka üritasid nad ise karvikut pügada, aga ega see õige asi nüüd küll polnud, sest ära said lõigatud vaid "pusad". Pakkusin abi, et lähme teeme kliinikus korda, aga lubasid ise minna.

Elame-näeme ja gängi Põlvamaa uus boss Tanel Käärik hoiab pilgu peal ning on igati abiks kui seda peaks vajatama. Panen taneli pildi lausa siia üles, sest laiemale üldsusele on ta veel, rõhk sõnal veel, tundmatu suurus.

"36 kilo! Ma ootasin, et kaal jääb ikka alla kolmekümne, aga see tulemus ületab igasugused ootused-lootused! Tema eest on suurepäraselt hoolt kantud ja ta on megahästi kosunud-taastunud", lõi loomaarst Jürgen Mitt käsi kokku kui täna kliinikus Mõmmit taas üle vaatas. "Ka karvad kasvavad tagasi, aga rohtu on juurde vaja ning raviga tuleb jätkata! Täna on ta hoopis teine koer!"

Hea päästmine ja tänud kõigile, kes selle võimalikuks tegid!