27. detsember 2019

"Jõulu-zen"

"Kui inimene enam ei unista millestki-kellestki, siis pidavat ta surnud olema!", ütleb üks teooria. Selle kohaselt olen ma vist siis surnud, sest enam ei unista ma tõesti ja maailmas pole ühtki asja, mida enesele ihaldaksin.

No ei taha lennukit ega kopterit. No ei taha jahti ega pirakat maja. Ei taha ma pärast "kimmelungi" ei noort, ei vana naist, olgu ta Miss Universum või Missis Galaktika. Ei jõua ega taha enam kõiges ja mitte milleski süüdi olla. Tegelikult vist ei julge ka.


Pärast solvamisi ja solvumisi, pärast meeletut häbi ja viha, pärast kättemaksuhimu ja õigluse jaluleseadmise sundi, pärast kurbust ja pettumust, olen leidnud lõpuks sisemine rahu. Peaaegu leidnud. Mu praegune elu on kui peegelsile järvepind, millel lainetus pea puudub. Ma ei taha, et see muutuks. Ei mingeid torme enam hinges ega elus tervikuna. Liiga vana juba selle jama jaoks. 

Ma ei ole enam endine inimene. See tapeti ära. Ma ei taha enam olla hea inimene! Naisepeksja, siis naisepeksja ning ühe ärajoonud rahusteid õgiva suitsiidse ja vägivaldse muti jutt kaalub üles kogu mu senise elu. Kaalub üles kõik mu suhted nii kallimate, naiste kui lastega. Olgu siis nii ja minge mu**i nii riigi kui ühiskonnana!  Mul pole rohkemat midagi öelda, sest kõik me oleme oma kogemuste kogusummad. Minuga läks nii ja hea, et veel pedofiili ei tehtud! See on selles õigusruumis tegelikult imelihtne ........

Aga see selleks. Oleks raha, siis mööda ilma kondaks küll ringi ja kuu peal käiks ka ära. Päris äge oleks sealtpoolt siia sinise kera peale vaadata. Vatikani raamatukokku tahaks ka saada, aga mida seal teha kui keeli ei tunne? Vanu eriti!

Vat keeli õpiks küll! Lausa kõik keeled õpiks ära ja siis kukuks üle ilma suhtlema. Inimesed on tegelikult sama huvitavad loomad nagu need, keda me loomadeks peame. Igal inimloomal on raamatut vääriv lugu pajatada. See on paganama huvitav!

Tegelikult võiks ikka raha ka olla. Teaksin täpselt kellele ja kuhu seda jagada, sest viletsust on siin planeedil üliväga palju. Ma ei pea silmas praegu ilmtingimata eesti inimesi. Me oleme nende väheste väljavalitute seas, kes üsna hästi elavad.


Eesti loomapääste tulevikku või seda, kuhu see jõuda võiks, tean oma arust ka. Nägemus on täitsa olemas ja paarkümmend milli oleks kui sahmakas kerisele visata. Olles realist, ei unista ma aga nendest asjadest teps mitte.

Ka kinkidega on selline lugu, et ei mulle meeldi neid väga teha ja saada ka mitte. Täitsa ausalt. Viimane kord pidasin sünnipäevagi umbes-täpselt 30 aastat tagasi ehk siis kui veerandsada ette keris.

Eile andis Erko aga kingituse, mis tõesti meeldis ja midagi mu kalgis hinges liigutas. Loomapäästegängi puust tehtud logo. Oli ikka nikerdamist! Filigraanne töö. See pidi ikka aega ja pühendumist nõudma! Uskumatu, et sellist asjandust ka puust teha annab? See oli ikka pusimine!

No ole sa meheks! Muide, see on tehtud üliharuldasest ranniksekvioast, mis aint Californias kasvab. Gäng ajas astronoomilise summa kokku ja ostis viimase puu ära. Ahahaa, keskkonnasõbralik nali. Vähemalt püüdsin teha, aga ei tulnud välja.

Suur-suur aitäh ja rokime aga edasi! Vaeselt, aga järjekindlalt! Loomade ja lindude eest loomulikult! 99 % rahvastikust rügab inimkonna hüvanguks või iseenda ellujäämise nimel. On privileeg kuuluda selle ühe protsendi "heidikute ja imelike" sekka, kes arvavad, et ka teised liigid on samasugust kohtlemist väärt nagu me isegi!