25. märts 2018

"Viiekümnepealine koerakari vajab abi!"

Olen eile-täna hullumoodi kirjadele vastanud ja alles on jäänud veel Messengeri üle kolmesaja sõnumi. Appi! Taguots lööb tuld välja ja nüüd ma diskrimineerin mehi - teid ma masseerima ei oota! Ja ahistan seksuaalselt naisi - kes tahaks mu kanni mudida?

Neid kodupakkumis kirju lugedes võin täna väita, et tuhandele tõukoeralaadsele kutsale pole Eestis kodu leidmine mingi probleem! See annab julgust lõpuks ette võtta ka järgmine väljakutse, millega tegelikult juba paar aastat tagasi kokku puutusin. Toona olid kõik riigi- ja omavalitsuse asjapulgad platsis ja lubasid olukorra ära lahendada. Ka peretütred lubasid ema aidata ja käskisid kohtu ähvardusel blogist "laimuloo" ära kustutada. Seda ma ei teinud ja ei tee ka tulevikus! 

Veider lugu selle ähvardamisega, sest kohtusse on lubatud mind anda üle paarikümne korra blogis valetamise ja laimamise pärast. Ometigi seda pole tehtud. Miks küll? On küll üritatud, aga läbi see läinud pole. Viimane, kes tulutult politseilt abi nuias oli DJ Kermo Hert. Äkki ma ei valetagi?

Solvatud ja rõhutud! Taguge see enda peakolu sisse, et ma võin olla ükskõik, kes teie arust, aga mitte valetaja! Ma võin küll eksida, aga siis ma vabandan ja parandan. Mulle võidakse ka valeinfot anda, aga ka siis ma vabandan ja lõpuks lendab see tõebumerang valetajale endale piki pead! Igaks juhuks lugege veel korra ka "Heiksi blogi" eessõna uuesti läbi:

"Jagan siin omi mõtteid elust ja loodusest. Palju pajatan ka oma suurtest sõpradest loomadest. Teinekord viskan aga niisama villast, kuid loodetavasti oskab hea lugeja lorajutu ikka ää tunda. 

Siit ei leia te hoolikalt valitud sõnu ning kui asjad on omadega per**es, siis nii ma ka kirjutan. Pärast inkvisatsioonikohtu otsust pole mul enam midagi kaotada ja targem on selliseid inimesi peljata, sest nad sülitavad kõigele ja räägivad ehk isegi TÕTT! Mõelge ikka kaasa ja ärge pikka viha pidage!"

Kirju sorteerides avastasin täna ka järgmise muresõnumi:

"Tere, mul on mure hunniku koerte pärast, kes elavad XXX külas ühe vanaproua juures. Arvan, et neid on kokku umbes 50! Nad kõik paarituvad omavahel, on haiged jne. 

Vald on sellega tegelenud, aga kuna umbes 85 aastane proua lubab ennast ära tappa ja veel sadat imet teha, siis keegi ei olegi midagi teinud. Tule nendele koertele appi!"

See on juba teine vihje antud elamise kohta sel kuul ja täna käin viskan pilgu peale ning üritan mõistlikku kokkulepet saavutada. Praegu ma veel üksikasju ei avalda ja seda teavad vaid meie "Loomapääste-gängi" ja "Koeraabi-grupi" liikmed. Ma palusin keelt hammaste taga hoida ja sellest saab ka omamoodi proovikivi listis olevale 170 inimesele ja eks lähitulevik näitab kas võimalikud eneseupitajad hakkavad internetis "sensatsioonilise looga" endale tähelepanu tõmbama või saab neid ikka usaldada.

Miks ma nii salapärane olen? Põhjus on tegelikult lihtne ja minu soov on, et need koerad ellu jääksid. Suure meedialärmiga vallavalitsust ja VTA-d survestades jõuaksid nad aga varjupaika ning 50 koera on igale varjukale palju. Hukkamised oleksid vältimatud. 

Oma rolli mängib ka vanaproua vaimne seisund ja uskuge mind, et taolise inimese avalik tampimine ei ole okei! Sestap üritan tasa ja targu pinda sorteerida ning kasutan vaid neid vanu fotosid, millel proua ei figureeri.

1000 tõukoeralaadset oleks leidnud sel nädalal kodu! Meie "Loomapääste-gängiga" liitus pärast Treppoja kutsikatehase avastamist kuskil kümme uut liiget. Ka "Koeraaabi-grupp" sai samaväärset lisa. Abipakkujaid oli aga sadu ja sadu ning sestap julgen küsida:

"Kas suudame need 50 krantsi päästa? Kas haiged krantsid üldse väärivad eluõigust ning inimeste kaastunnet?  Kas sellisele hulgale ikka jagub kodusid või kirume segast vanamutti, kellel kõik üle pea kasvas? Viimane aeg on käes, sest memm on juba 85 ja pärast ta surma lüüakse enamus sellest  koertearmeest nagunii maha! Kes tuleb koos minuga "väärtusetute krantside eest rokkima? Koera- ja loomasõbrad, tõehetk on käes - kas päästame need õnnetud hinged või las sitad surevad?!"

info@loomakaitse.eu , 53 230 230

5 kommentaari:

  1. Mind paneb alati selliste lugude juures imestama, et millega sellist hulka koeri küll toidetakse?

    VastaKustuta
  2. Tere.Olen hoidnud teemadel pingsalt silma peal ja pean märkima,et mitu korda on mainitud,et enamus inimesi olid nõus koeri võtma ainult sellepärast,et nad on toukoeralaadsed.Mina ei ole nõus.Meil oli täitsa ükskõik,me tahtsime aidata,sest nii kahju oli.Ja kui need 50 tegelast saab kuidagi ära sealt,siis loodame ka mõnele kodu pakkuda.
    Ah jaa,ja aitäh Heiki,et sa seda kõike teed

    VastaKustuta
  3. Võiks olla mingi anonüümne number, kuhu inimene saaks teadata, et on avastanud kuskil sellise koerte fabriku. Kui inimesed päästavad ühe koera (kassi) sealt ja teatavad, saaksite edasi tegutseda. Ma olen kindel et inimesed ei taha oma nime all neist fabrikutest teadata, sest kardavad lisa sekeldusi.

    VastaKustuta
  4. Kui ei eksi, siis tegeles selle teemaga vald ja Loomakaitse aastal 2006 (ei leia enam vana kirjavahetust ülesse). Vastus oli selline, et on igati toidetud ja hooldatud loomad. Sellel ajal ei olnud majal ka aeda ümber ja lisaks kahetistkümnele krantsile olid veel suuremad koerad 3 tükki ja 11-12 kasssi (keegi ei suutnud neid kunagi kokku lugeda, sest hulkusid Purkus ringi. Koerad/kassid käisid pidevalt oma häda tegemas lasteaia liivakastis ja territooriumil ning hirmutasid lapsi, aga valla arvates oli kõik korras. Tegelikult on ju see suureks probleemiks seal olnud oma paakümmend aastat ja rohkmegi.

    VastaKustuta
  5. Kuidagi peaks sellele memmekesele selgeks tegema ,et nii palju loomi on talle liiga palju.Kuidagi peaks need loomad sealt kätte saama.Samuti pole ma nõus,et loomad päästa ja hiljem varjupaigas nad hukata.Ma arvan ,et kõigepealt tuleks selle memmekesega ikka ilusti rääkida ja veel rääkida.Ta tahab tegelikult neid omamoodi hoida.

    VastaKustuta